Vanaema mõis 1. osa

Juhan Paju romaan „Vanaema mõis“ avab ühe Eesti väikelinna ja selle ümbruse elukäiku läbi mitme põlvkonna vaate, keskendudes eeskätt peategelase mälestustele ja perekonnaloole. Esimene osa sarjast viib lugeja tagasi nõukogude perioodi lõpuaja atmosfääri, kus mineviku haavad ja oleviku ootused põimuvad. Peategelane, ajakirjanikutaustaga mees, naaseb oma lapsepõlvepaika – mõisa, mida kutsuti lihtsalt vanaema mõisaks. Seal asub ta lahti harutama oma suguvõsa keerulist lugu, milles peegelduvad ka Eesti ajaloo pöördelised sündmused. Mälestuste kaudu kerkivad esile kadunud inimesed, katkestatud sidemed ja unustatud tõed, mis seovad isikliku ajaloo laiemate ühiskondlike muutustega.

Romaani ülesehitus on rahulik ja vaatlev, liikudes oleviku ja mineviku vahel, võimaldades lugejal tunnetada paiga tähendust ja aja kulgemise paratamatust. Paju on osav keskkondade ja meeleolude kujutaja: vana mõis oma lagunevas hiilguses, vaikne aed, tolmused toad ja nostalgilised detailid annavad loole atmosfääri, milles tegelaste siseilm ja välised sündmused sulanduvad ühtseks tervikuks. Keskseks motiiviks on kuuluvustunne ja mälu – nii isiklik kui ka kollektiivne. Autor seob ühe perekonna loo oskuslikult Eesti ajaloolise traagikaga, kuid teeb seda vaikselt, hinnanguid andmata, lastes elul endal rääkida läbi meenutuste ja aegamööda avanevate seoste.

Juhan Paju (1939–2003) oli eesti kirjanik ja ajakirjanik, kelle looming keskendus tihti väikekohtade elule ja lähiajaloo mõtestamisele. Tema romaanides on kesksel kohal inimsuhted, mälu ja paigatunne. „Vanaema mõis“ on üks tema mahukamaid ja tunnetuslikumaid teoseid, mis põimib dokumentaalse täpsuse ilukirjandusliku vaatlusega. Paju kirjutamislaadi iseloomustab mõtlik rütm ja elutarkus, millega ta uurib inimese kohta ajas ja ruumis. Sarja esimene osa rajab tugeva aluse, mis viib lugeja edasi mõtisklema, kuidas isiklik lugu ja rahva ajalugu on lahutamatult seotud, ning millist rolli mängivad kohad, kus meie mälestused elavad edasi ka siis, kui inimesed ise on juba kadunud.