Riigikukutajad

„Riigikukutajad“ on Juhan Madariku esikromaan, mis kuulub Eesti 20. sajandi poliitilise kirjanduse traditsiooni. Teos kujutab 1920. aastate alguse töölisliikumise argipäeva, keskendudes illegaalse poliitilise tegevuse ja vastupanuliikumise kujutamisele. Romaan ei piirdu üksnes väljamõeldud süžeega, vaid ammutab ainest autori enda kogemustest ning ajastu tegelikest sündmustest. Nii loob see pildi ühiskonnast, kus vastandusid noor Eesti Vabariik ja sotsialistlikult meelestatud töölisliikumine. Oma ülesehituselt on raamat segu ilukirjandusest ja dokumenteerivast jutustusest, mille eesmärk oli peegeldada ja samas ka õigustada poliitilist võitlust.

Teos valmis ajal, mil autor viibis poliitvangina, ning seetõttu peegeldub loos nii vanglakirjandusele omane isiklik kogemus kui ka ideoloogiline toon. Romaan esitab kodanlikku riigikorraldust vastandliku ja kriitilise nurga alt, tuues esile töölisklassi raskused ning nende katsed ühiskondlikku korda muuta. Lugemise käigus avanevad pildid salajastest koosolekutest, liikumise sisemistest pingetest ja pühendumusest, mis ei piirdunud ainult poliitilise eesmärgiga, vaid oli ühtlasi ellujäämise viis. Nii on „Riigikukutajad“ oma ajastu tunnistusdokument, mille väärtus ei seisne üksnes kirjanduslikus vormis, vaid ka poliitilise mõtte peegeldamises.

Juhan Madarik (kodanikunimega Johannes Lauristin, 1899–1941) oli Eesti revolutsioonilise liikumise üks võtmetegelasi. Ta tegutses aktiivselt kommunistliku liikumise ridades, olles seotud nii poliitilise agitatsiooni kui ka illegaalse töö organiseerimisega. Madarik vahistati korduvalt ning tema looming, sealhulgas romaan „Riigikukutajad“, sündis osaliselt vanglatingimustes. Tema elu lõppes traagiliselt 1941. aastal, mil ta hukkus Nõukogude tagalas. Madariku rolli eesti kirjanduses võib vaadelda kui katset ühendada poliitiline propaganda ja kirjanduslik väljendus, jättes endast jälje nii kirjandusloos kui ka poliitilises ajaloos.