Mäss ja meelehaigus

Juhan Luiga esseekogumik „Mäss ja meelehaigus“ koondab endasse vaimu- ja kultuuriloolisi mõtisklusi, milles psühhiaatri ja ühiskonnategelase pilk on suunatud inimese sisemiste protsesside ning ühiskondlike murrangute seostele. Kogumiku keskmes on küsimus inimese vaimsest tasakaalust, selle haprusest ning piiridest, millel liigutakse vaimuhaiguse ja loomingulise või ühiskondliku mässu vahel. Luiga ei käsitle meelehaigust kitsalt meditsiinilises tähenduses, vaid näeb seda laiemalt kui kultuurilise ja eksistentsiaalse kriisi sümptomit, mille kaudu avalduvad ajastu pinged ja ühiskondlikud nihked. Tema mõtlemine on tugevalt mõjutatud nii psühhiaatria kui humanitaarteaduste sünteesist.

Artiklid ja esseed, millest osa on kirjutatud juba 20. sajandi alguskümnendeil, põimivad teaduslikke tähelepanekuid, kultuurianalüüsi ja isiklikku mõtisklust. Luiga käsitleb muu hulgas rahvuslikku ärkamist, isiksuse ja rahvuse vahekorda, poliitilise ja vaimse eneseteostuse piire. Erilist tähelepanu pöörab ta nähtustele, mis esinevad piiriolukordades – revolutsioonides, sotsiaalsetes konfliktides, moraalses murenemises –, otsides nendes allhoovusi, mis viitavad vaimse tervise ja ühiskondliku seisundi sügavamale seotusele. Luiga keelekasutus on tihe ja kujundirohke, mõttekäigud laiahaardelised ja kohati provokatiivsed, kuid alati lähtuvad sisemisest eetilisest mõõtmest ja sügavalt läbimõeldud analüüsist.

Juhan Luiga (1873–1927) oli Eesti psühhiaatria rajajaid, arst, kultuuriloolane ja poliitik, kelle vaated ulatusid kaugele pelgast erialaspetsialisti rollist. Tema kirjutised liigituvad tänapäeva mõttes interdistsiplinaarseks mõttevaraks, mis seob meditsiini, filosoofia, ajaloo ja rahvusluse küsimused. Kogumik „Mäss ja meelehaigus“, mille andis välja kirjastus Ilmamaa, toob tänapäeva lugejani tema olulisemad tekstid, pakkudes intellektuaalselt nõudlikku, ent äärmiselt huvitavat lugemist. Tegemist on ajas püsiva mõttevaraga, mis aitab mõista, kuidas üks rahvuslikult mõtlev teadlane nägi inimest kui ühiskondliku ja vaimse terviku osa ajal, mil Eesti ühiskond alles otsis oma iseseisvat identiteeti.