Proosa. Jutustused ja lühiproosa. Valimik

Valimik „Proosa. Jutustused ja lühiproosa“ koondab Juhan Liivi vähem tuntud, ent kirjandusajalooliselt olulise proosaloomingu, mis avab tema loomingulise ampluaa teise külje. Kui Liiv on üldtuntud eelkõige kui lüürik, siis proosatekstides ilmneb tema tähelepanelik elu- ja loodustaju, tundlikkus sotsiaalsete vastuolude suhtes ning sügav huvi üksikisiku sisemaailma vastu. Kogumik sisaldab lühijutte, miniatuure ja mõtisklusi, milles kohtuvad realistlik kujutuslaad ja poeetiline alatoon. Paljud tekstid keskenduvad vaesusele, üksindusele, ühiskondlikule ebaõiglusele ning vaimu ja reaalsuse konfliktile, tuues esile Liivile omase traagilise maailmatunnetuse.

Liivi proosa on napp ja sageli fragmentaarne, justkui katkend mõnest pikemast mõttekäigust või alustatud, kuid pooleli jäänud loost. Sellest hoolimata on iga tekstilõik tihe ja tähenduslik, täis vaikset pinget ning sisemist liikumist. Oluline koht on loodusel, mis ei toimi pelgalt taustana, vaid osaleb loo meeleolu ja mõtte kujundamisel. Tugev on ka Liivi sotsiaalne närv: tema tegelased on sageli vaesed, kõrvalejäetud või sisemiselt katki, kuid neis säilib mingi väärikus või vaikne vastuhakk. Eriliselt mõjuvad need tekstid, kus piir tegelikkuse ja vaimu vahel hägustub ning argipäevane olustik omandab sümboolse mõõtme.

Juhan Liiv (1864–1913) oli üks eesti kirjanduse alusepanijaid ja enim hinnatud luuletajaid, kuid tema proosapärand, kuigi mahult tagasihoidlikum, on samuti märgilise tähendusega. Liiv kirjutas proosat peamiselt ajakirjanduses avaldamiseks ning tema lühivormid ei taotle suurt narratiivi, vaid jäädvustavad vaimseid ja ühiskondlikke seisundeid. Käesolev valimik pakub võimaluse tutvuda tema vähem tähelepanu pälvinud, ent sisult olulise loominguga, milles peegelduvad sama eksistentsiaalne tundlikkus ja sisemine intensiivsus, mis on iseloomulikud ka tema poeesiale. Raamat sobib lugejale, kes soovib avardada oma arusaama Liivi loomingu ulatusest ja sügavusest.