Proosa

Kogumik „Proosa“ koondab Juhan Liivi lühijutud, miniatuurid ja kirjanduslikud katsetused, mis heidavad valgust tema vähem tuntud, ent isikupärasele proosaloomingule. Erinevalt tema luulest, mille sügavus ja lakoonilisus on saanud laialdast tunnustust, on Liivi proosa sageli tähelepanuta jäänud. Ometi peitub neis tekstides sarnane tundlikkus, elulähedus ja sisemine traagika. Tema lood on enamasti lühikesed, vahel lausa visandlikud, kuid neis on selgelt tajutav autori maailmavaade: üksildane, vaimne ja tihti ühiskonnast võõrandunud pilk inimesele ning loodusele. Sageli keskenduvad need sisemisele pingele, vaiksele vastuolule või ootamatule sügavusele näiliselt lihtsates olukordades.

Paljud tekstid käsitlevad väikese inimese elu, maastikulise või sotsiaalse kitsikuse taustal. Liiv kirjutab taluinimestest, vaestest, ränduritest ja üksildastest, kelle elu pole mitte sündmusterohke, vaid hoopis vaikiv, allasurutud ja vaevaga täidetud. Tema proosas on tugevalt kohal looduse motiivid – mets, lumi, udu –, mis loovad atmosfääri ja kannavad sageli ka sümboolset tähendust. Keel on napp ja mõjuv, ilma liigse ilustuseta, andes edasi mõtteid, mille taga on isiklik kogemus ja elutunnetus. Kuigi juttudes leidub vähe tegevust, on neis palju sisemist liikumist ja eksistentsiaalset kaalu, mis muudab need ainulaadseks osaks eesti kirjandusest.

Juhan Liiv (1864–1913) oli eesti luuletaja ja proosakirjanik, kelle loomingut iseloomustab sügav sotsiaalne ja psüühiline tundlikkus. Tema elu oli täis vaimset võitlust ja eraldatust, mis kajastub ka tema teostes. Liiv ei kirjutanud palju, kuid tema vähesed proosatekstid on mõjusad ja sügavalt isikupärased. 1971. aastal välja antud kogumik „Proosa“ toob esmakordselt süstemaatiliselt kokku tema lühivormid, võimaldades lugejal näha teda mitte ainult luuletaja, vaid ka vaikselt mõjuva proosameistrina, kelle panus eesti kirjandusse on jätkuvalt kõnekas.