Juhan Liiv (1864-1913)

Raamat „Juhan Liiv (1864–1913)“ on Teaduste Akadeemia Kirjastuse väljaanne, mis koondab olulisi tekste ja käsitlusi eesti ühe omanäolisema luuletaja ja proosakirjaniku elust ning loomingust. Teos kujutab endast teaduslikku ja kultuuriloolist sissevaadet Juhan Liivi isiksusse, tuues esile nii tema loomingulised saavutused kui ka elu traagilised jooned. Käsitlus ei piirdu pelgalt tuntud luuletuste või proosalugudega, vaid loob sügavama arusaama kontekstist, milles need tekstid sündisid. Esile tõstetakse Liivi seos looduse, vaikuse, üksilduse ja kodumaaga, samuti tema vaimse seisundi mõju loomele, mis teeb temast ühe kõige tundlikuma ja samas siiraima hääle eesti kirjanduses.

Raamat sisaldab arhiiviallikaid, mälestusi, valikut originaalloomingust ning analüütilisi artikleid, mis aitavad mõista Liivi tekste nii ajaloolises kui kirjanduslikus plaanis. Autorite hulgas on mitmeid eesti kirjandusteadlasi, kes on Liivi pärandit uurinud süvitsi. Tekstid on varustatud kommentaaride ja selgitustega, mistõttu sobib kogumik nii asjatundlikule lugejale kui ka tudengile või õpetajale, kes soovib Liivi loomingut käsitleda süsteemselt. Tugeva rõhuasetusena kerkib esile Liivi panus rahvusliku eneseteadvuse kujundamisse – tema luules kajab vastu mitte üksnes isiklik valu, vaid ka rahva saatus ja lootus.

Juhan Liiv (1864–1913) oli eesti kirjanduse suurkuju, kelle looming paistab silma erakordse tundlikkuse, sügavuse ja kujundikeele lihtsusega. Tema luule ja proosa, sageli katkendlik ja sisemonoloogiline, erines oluliselt oma ajastu ilukirjanduslikust peavoolust. Liivi looming sai laiemat tunnustust alles pärast tema surma, kuid tänapäevaks kuulub ta kindlalt eesti kirjanduse klassikute hulka. Tema mõju hilisemale luulele, eriti 20. sajandi alguse noorele generatsioonile, on olnud märkimisväärne ning tema read „kes sind nimetas metsade maaks, see ei valetanud“ on muutunud rahvuslikuks kujundiks. Käesolev raamat on oluline allikas kõigile, kes soovivad mõista Juhan Liivi pärandi tähendust eesti kultuuriloos.