Vigur rehepapp. Ahjualune

„Vigur rehepapp. Ahjualune“ koondab endas kaks Juhan Kunderi rahvajutulist teksti, mis peegeldavad eesti suulise pärimuse ainest ja rahvalikku huumorit. Mõlemad lood kasutavad traditsioonilisi karaktereid – nutikas rehepapp ja salapärane ahjualune – et jutustada lihtsate, kuid tabavate sündmuste kaudu inimloomusest, kavalusest ja vastastikusest mõjutamisest. Rehepapp on tuntud rahvajuttude tegelane, kelle vaimukas tegutsemine ja leidlikus aitavad tal korduvalt üle kavaldada nii vaimulikke kui kuradit ennast. Ahjualuse tegelaskuju kaudu avanevad vanad uskumused kodu sees elavatest üleloomulikest olenditest, kelle käitumine peegeldab sageli inimeste argimuresid või varjatud hirme.

Raamatu keelekasutus on ajastule iseloomulikult rahvalik ja kujundlik, säilitades eheda murdelise värvingu. Jutustused on ladusas ja muhedas laadis, mis sobib hästi ettelugemiseks, pakkudes meelelahutust ja samas ka keelelist rikastumist. Mõlemas loos põimuvad komöödia ja õpetlikkus – kavaldamine, karistused ja ootamatud lahendused kujundavad karaktereid, kes on samal ajal naeruväärsed ja samas äratuntavalt inimlikud. Kunderi tekstides elab edasi eesti rahvaluulele omane maailma nägemise viis, kus tõsine ja naljakas, argine ja üleloomulik asetsevad kõrvuti ilma selge piirita.

Juhan Kunder (1852–1888) oli rahvusliku ärkamisaja üks silmapaistvamaid tegelasi, kelle tegevus hõlmas kirjandust, haridust ja ühiskondlikku elu. Ta oli tuntud rahvaluule koguja ja rahvavalgustaja, kelle loomingus leidub nii luulet, proosat kui ka lastenäidendeid. Kunderi huvi rahvapärimuse vastu väljendus oskuses seda töödelda nii, et tekstid ei olnud pelgalt dokumentaalsed, vaid kandsid ka esteetilist ja meelelahutuslikku väärtust. Tema panus eesti kirjandusse on olnud oluline eeskätt selles, kuidas ta sidus kirjaliku sõna rahvaliku suulise traditsiooniga, aidates kujundada eestikeelse kirjanduse varast nägu.