Pamiiri etüüdid

Juhan Kivi teos „Pamiiri etüüdid” on kogumik reisikirjalikke miniatuure, mis viivad lugeja Tadžikistani mägialadele, Nõukogude Liidu lõunapiirile, kus autor osales ekspeditsioonil geoloogina. Raamat ei ole klassikaline reisiraamat, vaid pigem poeetiline ja tähelepanelik kirjeldus kohtumistest, looduse vaatlustest ja igapäevastest töödest keerulistes oludes. Etüüdid, nagu pealkirigi vihjab, ei moodusta sidusat narratiivi, vaid seisavad iseseisvate vaatluste ja mõtisklustena, kus mägede ilu ja karmus peegelduvad vaheldumisi kohalike inimeste elurütmi ja teadlaste argitegevusega. Pamiiri loodus pole autorile pelgalt taust, vaid tähenduslik tegelane, kellega astutakse dialoogi.

Kivi tekstid on tihedad ja kujundirohked, ent siiski mõõdukad toonilt – ta ei liialda eksootikaga ega langeta hinnanguid. Ühelt poolt saab lugeja aimu geoloogide tööst ja selle praktilistest külgedest – kivimikihtidest, mõõtmistest, proovide kogumisest. Teisalt on igas loos kohal ka inimese mõõde: vestlused kohalikega, tähelepanekud sotsialistliku korra ja traditsioonilise elu põrkumisest ning vaikus, mis mägedes alatihti valitseb. Pamiiri maailm avaneb aeglaselt ja lugu loo haaval, ent jätab tugeva atmosfäärilise mulje – see on paik, kus inimese kohalolu on ajutine ja allutatud looduse võimsusele.

Juhan Kivi oli eesti geoloog ja kirjamees, kelle reisikirjad ja loodustekstid ühendavad teadusliku täpsuse ning kunstilise väljenduslaadi. Ta ei kirjutanud palju, kuid tema stiil oli äratuntav: vaikne, jälgiv ja sisendusjõuline. „Pamiiri etüüdid” on omamoodi mälestusmärk ajale, mil teadlaste tööl olid ideoloogilised ja rahvusvahelised mõõtmed, ent samas peitus igas ekspeditsioonis ka isiklik avastamisrõõm ja kohtumine tundmatuga. Teos sobitub hästi looduskirjanduse traditsiooni, kus autor ei sea ennast keskmesse, vaid lubab lugejal ise tajuda seda ruumi, mille ta sõnadega avab.