Pombi ja siukuningas

“Hei, mehed, tõuske nüüd üles kah, ega pole enam väga vara ... Tõuske üles jah ... Ega muud pole, aga need Parmutare mehed jõuavad viimaks ette.” Nii ütles isa Saamuel, olles ise juba tõusnud istukile. Ta hääl ei olnud käskiv, vaid nagu nõuandev, millesse segatud ka raasuke kartust, kas keegi äratatavaist ei hakka nurisema. Ta polnud eluaeg kedagi sundinud ning temal oli nagu häbi, kui pidi kedagi käskima. Nende sõnade järel oli ta juba ajanud enesele kuue selga, tõmmanud porised säärsaapadki jalga ning hüpanud tuleaseme juurde, kus lükkas poolkustunud tukkide ringi kokku ning asus hoolega puhuma üles tuld, nii et hall tuhk lendas tolmuna õhku...