Pombi ja esivanemate kuld

Juhan Jaigi teos „Pombi ja esivanemate kuld“ on jutustus, mis seob rahvaliku jutustamislaadi otsingumotiiviga. Peategelaseks on Pombi, kelle teekond saab alguse kuulujutust varandusest, mis olevat seotud tema esivanematega. Lugu viib ta läbi erinevate paikade ja kohtumiste, kus reaalsus ja pärimus segunevad ning sündmused liiguvad samavõrd välises kui sisemises ruumis. Teekond ei allu selgele loogikale, vaid kulgeb nõnda, nagu kulgeb otsimine ise – katkendlikult, pöördeid täis, vahel peatudes ja jälle jätkudes.

Tekstis peegelduvad teemad, mis puudutavad kuuluvust, mälu ja pärandi tähendust. Otsitav kuld ei tähista üksnes ainelist rikkust, vaid viitab ka seostele minevikuga, mis on ühtaegu käegakatsutavad ja tabamatud. Jaik kasutab keelt, mis jääb rahvajutu ja proosa vahele, luues rütmi, milles liikumine ja seisak on võrdselt olulised. „Pombi ja esivanemate kuld“ ei taotle üksikasjalikku selgitust ega õpetlikkust, vaid laseb loos esile tulla läbi piltide ja olukordade, mis jäävad meelde rohkem kui otsused või järeldused. Lugu liigub ajas ja ruumis, jäädes siiski pidevalt seotuks sellega, kust üks inimene on tulnud ja mida ta loodab leida.