Kaotatud suvi

Raamat „Kaotatud suvi” jutustab minajutustaja rahulikust lapsepõlvest, mille lõpetab ärasõit Miku talust ja lävel seisev segaduste aeg. Lugu avaneb pildiga, kus teekonna alguses ulatatakse viieleheline ristikhein – ese, mis jääb passivahele ja saadab edaspidi kõiki samme. Teos liigub tagasi vaadetesse kodukoha rütmi, põliste puude varju ja tööde kindlasse järjekorda, ning edasi liikumisse, mis tõstab esile piiri ületamise tunde: tuttav kadub, ees on teadmata suund ja ootused, mida määrab juhus ning kellegi teise antud tempo. Jutustus hoiab ühte joont talletatud märkmete, kirjade ja mälupiltide kaudu; hargnevates peatükkides kujuneb lihtsatest episoodidest teekond, milles väikesed asjad – leitud ristikhein, peremehe sõna, teeäärne peatus – annavad tähenduse ka suurematele murrangutele. Autor laseb sündmustel kanda ideed, et talletatud ese või lause võib olla sidemeks koha ja aja vahel ning et väljasõit ei kustuta algust, vaid tõstab selle nähtavale teises valguses.

Kogumik on üles ehitatud selge liikumisena kodust lahkumise, proovikivide ja uue argipäeva kokkupanemise vahel. Tekst jälgib inimest, kes võtab kaasa vähese ja õpib tegema valikuid, mis on igapäevased, ent määravad: kuidas hoida meeles neid, keda ei näe; kuidas panna rutiin paika, kui ümbrus vahetub; kuidas öelda „alles” ja „lahti” nii, et ei kaotaks iseennast. Lugeja saab käsitluse, kus mälestus ei ole pelk tagasivaade, vaid tööriist, mis aitab mõista tänast sammu. Jutustaja ei selgita üle ega anna valmis järeldusi; ta seab kõrvuti pildid, mis lubavad lugejal ise siduda lahtise otsa ja kindla sõlme. Selles raamatus on liikumine mõõdukas ja eesmärk selge: hoida mälupilte nii, et need ei kivistuks, vaid saadaksid edasi. Nõnda muutub „Kaotatud suvi” teekonnaks, kus talletatud ristikhein ei tähenda üksnes õnnetõotust, vaid järjepidevust, mis annab sammudele kuju ka siis, kui suund on muutunud.