Tsirkuse süda

Juha Vakkuri „Tsirkuse süda“ viib lugeja rändava elu keskmesse, kus vaatemäng ja argipäev põimuvad pidevas liikumises. Raamatu keskmes on tsirkusekollektiiv, kelle maailm koosneb lavatagustest ettevalmistustest, telkide püstitamisest ja ajutistest peatuspaikadest. Iga etendus on vaid osa pikemast teekonnast, kus inimesed, loomad ja varustus liiguvad ühest linnast teise, otsides mitte ainult publikut, vaid ka mingit pidevust. Autor ei keskendu niivõrd etteastele endale, vaid sellele, mis toimub enne ja pärast – sellele, kuidas kujuneb kollektiivi sisemine dünaamika, millised pinged ja leppimised on seotud ühise eesmärgiga ning kuidas isiklikud lood mahuvad rändava tsirkuse rütmi sisse.

Loo keskmes ei ole ainult üks inimene, vaid tervik, mis koosneb eri vanuses ja taustaga liikmetest. Nad jagavad elu, kus privaatsus on piiratud ja rollid sageli segunevad – artist on samal ajal ehitaja, dresseerija võib osaleda lavastuses kõrvalrollis. Tsirkuse kui institutsiooni kõrval saab oluline osa ka igapäevane toimetulek: kuidas süüa tehakse, millal puhatakse, kuidas lahendatakse konfliktid, kui ruumi on vähe ja surve suur. Vakkuri käsitlus ei ole romantiseeriv ega moraliseeriv; ta kirjeldab elu sellisena, nagu see on – korduvalt lahti pakitav, kohandatav ja lõpuks taas kokku pandav.

„Tsirkuse süda“ ei räägi ainult meelelahutusest, vaid pidevast nihkumisest, kus iga uus linn, iga järgmine esinemine kujutab endast väikest katset leida oma koht ruumis, mis on korraga ajutine ja vajalik. Raamat mõtestab rändava eluviisi, milles kokkukuuluvus ei põhine alalisusel, vaid jagatud rütmil ja usaldusel, et vaatamata muutuvatele oludele jätkub teekond – telk püstitatakse, lava valgustatakse ja publik koguneb uuesti.