Konarlik tee õnneni. Meil on taas vanemad

Judith Parkeri teos Konarlik tee õnneni. Meil on taas vanemad käsitleb peresuhteid ja kohanemist olukorras, kus lapsed, kes on elanud lahus oma vanematest, naasevad nende juurde. Lugu keskendub mitme noore tegelase kogemusele, kelle jaoks muutus elukorralduses toob kaasa ebakindlust, pingeid ja vajaduse uuesti õppida usaldama. Tekst liigub läbi dialoogide, vaatluste ja sisekaemuste, käsitledes nii kohanemisraskusi kui ka vaikseid nihkeid suhetes.

Raamat ei keskendu ainult laste vaatepunktile, vaid jälgib ka vanemate pingutusi ja eksimusi olukorras, kus varasem side on katkenud või nõrgenenud. Olulised on väiksed sammud, mille kaudu püütakse taastada kontakti ja mõista teineteise muutunud vajadusi. Tunded ja reaktsioonid ei allu kindlale skeemile, vaid avanevad ajapikku, sageli kaudsel või katkendlikul viisil. Konarlik tee õnneni kujutab peret kui keskkonda, kus ootused, kogemused ja argised toimingud põimuvad, andes võimaluse lähenemiseks, kuid mitte alati kindlust tulemuse suhtes.