Krahv Lucanor

„Krahv Lucanor“ on Juan Manueli 14. sajandil kirjutatud õpetlik jutukogu, mis kuulub hispaania kirjanduse vanimate proosateoste hulka. Tegu on kogumikuga, milles krahv Lucanor esitab oma nõuandjale Patroniole erinevaid elulisi küsimusi ja muresid. Patronio vastab talle lühikeste näidete ehk *exemplum’ide* kaudu, millest igaüks lõpeb moraaliga. Nii kujuneb raamat mitmekesiseks peegliks, kus käsitletakse inimestevahelisi suhteid, võimuvõitlust, lojaalsust, auahnust ja tarkust. Tartu Ülikooli Kirjastuse väljaandes on tekst varustatud järelsõna ja kommentaaridega, mis aitavad mõista teose ajaloolist ja kirjanduslikku tausta.

Keskaegses Euroopas olid moraalinäited populaarsed jutustamise vormid, mida kasutati nii õpetuses kui meelelahutuses. „Krahv Lucanor“ eristub oma ülesehituselt, sest raamjutustuse vormis antakse krahvi ja tema nõuandja dialoogi kaudu edasi üle 50 lugu. Need on pärit nii antiiksetest, kristlikest kui ka islami kultuurist tuntud motiividest, mis jõudsid Pürenee poolsaarele läbi tiheda kultuurilise läbikäimise. Just see mitmekihilisus on teinud teose oluliseks allikaks Euroopa varase novelližanri arengus, asetades selle samale tasandile Boccaccio „Dekameroni“ ja Chauceri „Canterbury lugudega“.

Juan Manuel (1282–1348) oli Kastiilia vürst, kuningas Alfonso X vennapoeg. Ta kuulus oma aja silmapaistvamate vaimuinimeste hulka, olles ühtaegu sõjamees, poliitik ja kirjanik. Tema teosed käsitlesid nii valitsemise kunsti kui ka moraaliõpetust, kuid just „Krahv Lucanor“ tagas talle koha hispaania kirjanduse klassikute seas. Manueli stiil on selge ja konkreetne, erinedes omaaegse ladinakeelse kirjasõna keerukusest, mistõttu on teda peetud ka hispaania proosakirjanduse üheks rajajaks. Tänapäeval pakub tema looming väärtuslikku sissevaadet keskaja kultuuri ja ühiskonda, näidates, kuidas jutud ja moraalid vormisid inimeste mõtteviisi.