Suvine äike

Juan García Hortelano romaan „Suvine äike“ viib lugeja 1960. aastate Hispaania suurlinna keskklassi noorte seltskonda, kus näiline muretus ja boheemlus põimuvad allasurutud rahulolematuse ja enesepettusega. Lugu algab ühe suve alguses, kui peategelane Miguel naaseb sõjaväest ning sukeldub taas oma vana sõpruskonna ellu. Õhtud mööduvad baarides, pidudel ja tüdrukute seltsis, ent vahepeal lööb välja sisemine kriis, mis peegeldab nii põlvkondlikku tühjust kui ka poliitilist tardumust. Hortelano tabab täpselt noorte rahutu meelelaadi, kus igatsus millegi tõelise järele jääb pidevalt illusioonide ja argise pealiskaudsuse varju.

Sündmused arenevad läbi intensiivsete dialoogide, fragmenteeritud stseenide ja sisemonoloogide, mis koos loovad impressionistliku pildi ajastust ning inimeste tundemaailmast. Migueli suhted naistega — eelkõige seltskondliku Auroraga ja vastuolulise Luisaga — toovad esile tema võimetuse pühenduda ja mõtestada oma elu. Suvine palavus ja äikeselised ilmastikumuutused peegelduvad tegelaste vaimses seisundis, andes loole tugeva atmosfääri ja metafoorse mõõtme. Romaani ei kanna niivõrd süžee kui psühholoogiline seisund, mida Hortelano kujutab ilma moraalitsemata, aga märgatava irooniaga.

Juan García Hortelano (1928–1992) oli hispaania kirjanik, kes kuulub niinimetatud „pärast sõda sündinud põlvkonda“. Ta alustas oma kirjanduslikku karjääri 1950. aastatel ja sai tuntuks oma sotsiaalkriitilise realismi poolest. Tema loomingus ühenduvad tähelepanelik karakteriuurimine ja ühiskonnakriitiline alatoon, eriti frankistliku režiimi vaikiva surve all elavate inimeste sisemise pingestatuse kujutamisel. „Suvine äike“ on üks tema tuntuimaid teoseid ning märgiline näide 1960. aastate Hispaania romaanikirjandusest.