Sõnajalaõis

Poola kirjaniku Józef Ignacy Kraszewski jutustus „Sõnajalaõis“ viib lugeja muistsete aegade salapärasesse maailma, kus rahvapärimus ja legendid põimuvad lihtsate inimeste elu ja tunnetega. Lugu ammutab ainest slaavi mütoloogiast ning keskseks motiiviks on müütiline sõnajalaõis – haruldane ja maagiline taim, mis õitseb vaid jaaniööl ning annab selle leidjale erakordseid võimeid ja rikkuse. Teoses käsitletakse iha ja unistuse kokkupõrget tegelikkusega ning seda, kuidas lootus üleloomulikule võib muuta inimese elu – nii vaimselt kui praktilisel tasandil. Maagilise elemendi taustal kujutatakse aga lihtsate inimeste argimaailma, nende töid, muresid ja uskumusi, andes loole sügavama kultuurilise mõõtme.

„Sõnajalaõis“ ei ole pelgalt rahvajutu ümberkirjutus, vaid pigem filosoofiline allegooria, milles Kraszewski uurib inimese olemust ja tema püüdlusi. Peategelase sisemine areng on jutustuse teljeks – kas maagilise õie otsing viib teda vaimse kasvuni või hukatusse? Loo ülesehitus on lihtne ja rütmiline, sobitudes hästi ka noorele lugejale, ent selle allhoovustes peitub arutlus ahnuse, armastuse ja tõeliste väärtuste üle. Samuti toob autor esile looduse tähenduse inimese maailmapildis – jaaniöö maagia, metsade sügavus ja ööpimeduse salapära ei ole vaid taustaks, vaid tegutsevad kui omamoodi jõud, mis mõjutavad tegelaste otsuseid ja saatust.

Józef Ignacy Kraszewski (1812–1887) oli erakordselt viljakas poola kirjanik, kelle loomingusse kuulub üle 200 romaani ja arvukalt jutustusi, näidendeid ning ajaloolisi kirjutisi. Tema teosed hõlmavad laia temaatikat: ajaloost ja mütoloogiast kuni sotsiaalkriitika ja psühholoogiliste portreedeni. Kraszewski oli üks esimesi poola autoreid, kes tõi rahvapärimuse ja ajaloolised motiivid ilukirjandusse rahvavalgustuslikus võtmes. Tema loomingut iseloomustab põhjalik huvi kultuuritraditsioonide, rahvaelu ja rahvusliku identiteedi vastu ning ta on mõjutanud mitmeid järgnenud põlvkondi nii Poolas kui ka laiemalt Ida-Euroopas.