Antiikkirjanduse ajalugu
Antiikkirjanduse ajalugu
Järeletulemise võimalusi ei õnnestunud laadida
- Seisukord: Hea (kasutatud)
- Märkused:
- Teaduslik Kirjandus | 1949
- 594 lk | Kõvakaaneline | 166 x 230 mm
- ISBN:
- Keel: eestikeelne
Jossif Tronski „Antiikkirjanduse ajalugu“ on teaduslik käsitlus Vana-Kreeka ja Vana-Rooma kirjandusest, mis esitab süstemaatilise ülevaate antiikaja kirjandustraditsioonide kujunemisest, autoritest, žanritest ja kultuurilisest taustast. Teos on kirjutatud akadeemilises, ent arusaadavas laadis, mille sihiks on lugejat sügavuti harida antiikmaailma kirjanduspärandi osas. Alustades kreeka eepikast – Homerose „Iliasest“ ja „Odüsseiast“ –, liigub käsitlus edasi lüürika, tragöödia ja komöödia juurde, analüüsides autorite loomingut nende ajastu filosoofilises ja ühiskondlikus kontekstis.
Teose teine pool keskendub rooma kirjandusele, alustades varasest ladina keele kirjandusest ja liikudes edasi selliste autoriteni nagu Cicero, Vergilius, Horatius, Ovidius ja Seneca. Tronski ei piirdunud pelgalt kirjanduslooliste faktidega, vaid püüdis mõista teoste tähendust oma ajas ning tuua välja nende rolli hilisemas kultuuriloos. Erilist rõhku pannakse kirjanduse ja ühiskonna seosele – sellele, kuidas poliitilised muutused, klassivõitlus ja ideoloogilised suunad kujundasid kirjanduslikku väljendust. Raamatus on tunda marksistliku kirjandusteaduse mõju, mis oli omane tolleaegsele nõukogude teadusele, kuid samas jääb Tronski käsitlus faktitihedaks ja informatiivseks.
Jossif Tronski (1897–1970) oli vene filoloog ja antiigiuurija, kelle teadustöö keskendus vanakreeka ja ladina kirjandusele ning nende tõlgendusele marksistlikus raamistikus. Ta töötas Leningradi ülikoolis ning avaldas mitmeid mõjukaid uurimusi antiikkultuuri alalt. „Antiikkirjanduse ajalugu“ oli aastakümneid kasutusel õpikuna nii Nõukogude Liidus kui ka sotsialistlikes riikides, sealhulgas Eestis. Tronski lähenemine ühendab filoloogilise täpsuse ja ideoloogilise analüüsi, peegeldades ajastu teaduslikke suundumusi ning püüdu mõtestada minevikku dialektilise materialismi kaudu. Teos on jäänud oluliseks allikaks antiikaja kirjanduse tundmaõppimisel ka hilisemas ajaloos.
