Tõde on aja tütar

Josephine Tey romaan „Tõde on aja tütar“ ilmus eesti keeles 1995. aastal kirjastuse Eesti Raamat väljaandel. Teos erineb tavapärastest kriminaalromaanidest, sest tegevus ei keskendu ainult kuriteo lahendamisele tänapäeva kontekstis, vaid viib lugeja ajaloolise mõistatuse juurde. Kriminaalinspektor Alan Grant satub haiglavoodisse ning püüab igavust peletada, süvenedes sajanditetagusesse kurikuulsasse juhtumisse – Inglise troonipärijate, väikeste printside kadumisse Londoni Toweris. Ajaloo kirjutised on tavapäraselt pannud süü Richard III õlgadele, kuid Grant otsustab seda lugu põhjalikumalt uurida.

Romaan arenebki detektiivitöö ja ajaloolise uurimuse põimimisel. Inspektor Grant toetub ajaloolistele allikatele ja loogilisele mõtlemisele, uurides, kuidas tekkis versioon Richard III süüst. Ta avastab, et paljud väited pärinevad hilisemast poliitilisest propagandast ning et kuningat võidi ebaõiglaselt süüdistada. See muudab teose üheks omanäolisemaks ajaloolise detektiivi näiteks, kus loo tuumaks on ajaloo tõlgendamine ja selle mõju inimeste arusaamale minevikust. Lõpptulemusena toob Tey lugejani mõtte, et „tõde“ on ajas muutuv ning sõltub sageli nende käest, kes ajalugu kirjutavad.

Josephine Tey (1896–1952) oli pseudonüüm, mida kasutas šoti kirjanik Elizabeth MacKintosh. Ta kirjutas nii näidendeid kui ka kriminaalromaane, olles 20. sajandi ingliskeelse detektiivkirjanduse silmapaistvamaid autoreid. Tey teoseid hinnatakse nende psühholoogilise nüansirikkuse ja eristuva lähenemise tõttu kriminaalžanrile, kus rõhk ei ole alati kuriteo lahendusel, vaid inimeste ja ajastu mõistmisel. „Tõde on aja tütar“ on tema tuntuim romaan, mida on peetud ka üheks kõige mõjuvamaks ajaloolise tõlgenduse põhjal kirjutatud detektiiviks. See teos on kinnistanud Tey nime kirjandusloos kui autorit, kes julges žanripiire avardada ja lugejat senisest teistsugusel moel üllatada.