Lõputu põgenemine. Aruanne

Igal õhtul võis Bakuu sadamas, eemal lõbusast, kirevalt rõivastatud käratsevast rahvahulgast, näha üht meest, kes oleks igas teises linnas äratanud inimeste tähelepanu, siin aga jäi märkamatuks ja tugevasse läbinähtamatusse üksildusse peitu. Mõnikord istus ta madalale kivimüürile, mis ääristas merd, nagu oleks see aed, tema jalad rippusid Kaspia mere kohal ja tema silmadel polnud sihti. Ainult kui randus laev, sattus ta ilmsesse ärevusse. Ta trügis läbi tiheda ootajatesumma ja silmitses laevast väljuvaid reisijaid. Oleks võinud arvata, et ta ootas kedagi. Aga niipea kui kõik oli möödas, türgi pakikandjad toetusid taas müüridele või mängisid koos kaarte, tühjad lahtised autod olid aeglaselt, reisijaist hõivatud aga tuliselt ja lõbusalt minema sõitnud, pöördus üksildane mees ilmse rahuloluga koju - mitte hämmeldusega, mis meid haarab, kui oleme kedagi oodanud ja peame üksinda tagasi pöörduma.
Kui Bakuusse saabuvad laevad - ainult harvad Vene laevad Astrahanist -, valitseb sadamas rõõmus elevus. Inimesed teavad, et ei saabu ühtki võõrast, ei Inglise, ei Ameerika aurikut. Aga kui kaugelt laevasuitsu paistab, teesklevad inimesed, nagu ei teaks nad, kas laev pole juhuslikult siiski võõrast riigist tulnud. Sest kõigi aurikute kohal hõljuvad ühesugused sinakasvalged suitsulindid. Ka siis, kui ühtki aurikut ei saabu, on Bakuu elevil. Võib-olla tuleb see vulkaanilisest aluspõhjast. Mõnikord tõuseb kardetud tuul, mis ei leia mingit takistust, mis tormab üle lamedate katuste, üle taimkatteta kollase maapinna, kannab endaga kaasa aknaid, krohvi, veerkive ja milles isegi puurtornid - sellel maal puude asendajad - näivad kõikuvat.