Lõputu põgenemine. Aruanne

Austria kirjaniku ja ajakirjaniku Joseph Rothi „Lõputu põgenemine. Aruanne“ on mälestusliku tooniga reportaažide ja esseevormis kirjutiste kogumik, mis kajastab autori liikumisi ja tähelepanekuid Esimese maailmasõja järgse Euroopa killustunud ruumis. Teos ei ole klassikaline reisikiri ega autobiograafia, vaid pigem vaimse ja poliitilise paguluse peegeldus – jutustus inimesest, kes liigub linnast linna, riigist riiki, samal ajal otsides midagi, mis on juba jäädavalt kadunud. Roth kirjutab Viini, Pariisi, Berliini ja Ida-Euroopa linnade argipäevast, muutuvast ühiskondlikust korrast, rahvusriikide tõusust ja totalitarismi hiilivast varjust. Ta näeb maailma, mis on kaotanud oma keskme ja stabiilsuse, ning inimesi, kes püüavad selles kaoses kuidagi püsima jääda.

Rothi pilk on samal ajal empaatiline ja raevukas. Tema keeles leidub nii melanhooliat kui sarkasmi, täpsust kui poeetilist vabanemist. Ta käsitleb kodutuse ja rahvustunde teemasid, olles ise juudi päritolu ja veendunud monarhist, kes ei suuda leppida Habsburgide impeeriumi kadumisega. „Lõputu põgenemine“ on niisiis aruanne mitte ainult füüsilisest rändamisest, vaid ka kultuurilisest murdumisest ja sisemisest lõhestatusest. See on isiklik, samas ka sügavalt poliitiline teos, milles Roth ennustab selgelt 1930. aastate lõpu katastroofe ja totalitaarsete ideoloogiate tõusu, nähes neid inimeses peituva nõrkuse ja ühiskondliku apaatia tulemusena.

Joseph Roth (1894–1939) oli Austro-Ungari impeeriumi viimane suurkroonik ja Euroopa vaimse hääbumise tundlik jälgija. Tema kuulsaim romaan „Radetzky marss“ kujutab impeeriumi allakäiku fiktsiooni vormis, kuid „Lõputu põgenemine“ räägib sama lugu otsekohesemalt – see on ajastu dokument ja sisekaemus korraga. Rothi keeleline selgus, peen iroonia ja melanhoolne maailmatunnetus teevad temast ühe teravama ja traagilisema vaatepunkti pakkuja modernse Euroopa ajaloole. Eesti keeles ilmunud kogumik avab selle hääle intiimselt ja ajakohaselt, näidates, kuidas ajalugu elab inimeste sisemaailmades edasi ka siis, kui see justkui on juba möödas.