Me pommitasime New Havenit. Näidend 2 vaatuses

Joseph Helleri näidend kahes vaatuses asetub Ameerika ülikoolikeskkonda, kus sõda ja tsiviilelu põrkuvad satiirilises ja samas kriitilises võtmes. Lugu jälgib ülikooli juhtkonna ja sõjaväe esindajate vaidlusi seoses lavastusega, mis kujutab sõda provokatiivselt ja ausalt. Tegelasteks on nii akadeemilised juhid, sõjaväelased kui ka tudengid, kelle vaatenurgad peegeldavad erinevaid hoiakuid sõja, patriotismi ja sõnavabaduse suhtes. Konflikt tekib küsimusest, kui kaugele võib minna kunstilise eneseväljenduse ja poliitilise kriitika vallas, ilma et see satuks otsesesse vastuollu võimustruktuuridega.

Näidend liigub kiirete dialoogide ja teravate sõnavahetuste rütmis, kasutades huumorit ja liialdusi, et paljastada nii sõjalise mõtlemise absurdsust kui ka akadeemilise maailma kohandumist poliitilise surve all. Heller kasutab tegelasi ja olukordi selleks, et näidata, kuidas isiklikud ambitsioonid, hirm ja konformism võivad mõjutada otsuseid, mis puudutavad põhimõttelisi väärtusi. Teos on ajastu peegeldus, kus Vietnami sõja mõju ja ühiskondlikud pinged olid endiselt teravalt tunnetatavad, kuid selle sõnum ulatub ajas kaugemale, käsitledes universaalseid võimu ja vabaduse teemasid.

Joseph Heller (1923–1999) oli Ameerika kirjanik ja dramaturg, kelle looming on tuntud terava satiiri ja ühiskonnakriitika poolest. Tema kuulsaim teos on romaan „Paragrahv 22“, millesarnast absurdi ja sõjavastast hoiakut leiab ka tema näidendites. Helleri kirjutamislaad ühendab detailse dialoogi, sümboli- ja allegooriakasutuse ning võime tuua esile olukordade ja mõtteviiside sisemised vastuolud. „Me pommitasime New Havenit“ näitab autori oskust kasutada teatri vormi, et avada keerukaid ja tundlikke poliitilisi küsimusi publiku ees.