Ühiskondliku sektori ökonoomika

Joseph Eugene Stiglitzi „Ühiskondliku sektori ökonoomika“ on põhjalik ja süsteemne käsitlus majandusteaduse valdkonnast, mis keskendub avaliku sektori rollile turumajanduses. Teos uurib, miks ja kuidas riik sekkub majandusprotsessidesse ning millised on selle sekkumise eesmärgid, meetodid ja piirangud. Stiglitz, olles ise Nobeli majanduspreemia laureaat, käsitleb teemasid nii teoreetilisest kui empiirilisest vaatenurgast, sidudes klassikalised mudelid käegakatsutavate ühiskondlike probleemidega, nagu haridus, tervishoid, maksustamine ja sotsiaalkaitse.

Raamat hõlmab mitmeid keskseid teemasid: turupuudulikkus, välismõjud, avalikud hüvised, asümmeetriline informatsioon ja valitsuse ebaõnnestumised. Stiglitz esitab erinevaid analüütilisi raamistikke, mille abil hinnata, millal ja kuidas peaks riik majandustegevust suunama või toetama. Ta selgitab maksusüsteemide ja kulupoliitikate kujundamise põhimõtteid, toetudes nii mikroökonoomikale kui poliitilisele majandusele. Lisaks käsitletakse ühiskondlike valikute tegemist ja kollektiivseid otsustusmehhanisme, pannes rõhku efektiivsuse ja õiglustasakaalu saavutamise võimalikkusele.

Joseph E. Stiglitz on Ameerika majandusteadlane, kes on töötanud nii akadeemilises kui poliitilises sfääris, sealhulgas Maailmapangas ja Valge Maja majandusnõukogus. Tema teadustöö keskmes on turupuudulikkus ja informatsiooni roll majandusotsustes. „Ühiskondliku sektori ökonoomika“ on kujunenud paljude ülikoolide õppevahendiks, pakkudes tugeva aluse nii majandusteaduse tudengitele kui ka neile, kes soovivad mõista, kuidas ja miks riigid kujundavad majanduspoliitikat ühiskondlike eesmärkide saavutamiseks. Eesti keelde tõlgituna on teos olnud oluline allikas ka siinsele majandusmõttele 1990. aastate reformide järel.