Vacarési peletis

„Vacarési peletis” on Joseph d’Arbaud’ pikem jutustus, mis ilmus eesti keeles Loomingu Raamatukogu sarjas. Originaalis avaldati teos 1926. aastal Pariisis ning see leidis kohe laiemat tähelepanu nii Provence’is kui ka mujal. Raamatus põimub mütoloogiline kujundlikkus kohaliku looduse ja inimliku kogemusega, luues omapärase jutustuse, kus reaalsus ja legend sulanduvad ühtseks tervikuks. Teose peamine väärtus seisneb Provence’i maastike ja kultuurilise eripära elavas kujutamises.

Sisuliselt keskendub jutustus inimese ja looduse suhtele, mille kaudu avatakse ka Provence’i identiteeti. Lugu on ühtaegu poeetiline ja filosoofiline, asetades rõhu inimese sisemisele kogemusele ning kultuuri ja keele tähendusele. „Vacarési peletis” ei püüa jäljendada tollase Prantsuse kirjanduselu moesuundi, vaid seisab eraldiseisvana, toetudes oma maa müütidele ja rahvapärimusele. See muudab teose eriliseks ja andis sellele ka omal ajal suure menu.

Joseph d’Arbaud (1874–1950) oli provansi kirjanik, keda on nimetatud üheks olulisemaks autoriks pärast Frédéric Mistrali. Kuigi tema looming ei ole mahukas, hinnatakse teda kui oma põlvkonna täiuslikumat poeeti ja 20. sajandi provansi proosa rajajat. D’Arbaud oli tihedalt seotud Provence’i keele ja kultuuri hoidmisega ning tema tekstid väljendavad sügavat kuuluvustunnet oma maale ja rahvale. Tema töödest on saanud olulised sümbolid kultuurilise identiteedi säilitamisel ja kirjandusliku omapära kujundamisel.