Noorus. Pimeduse süda

Joseph Conradi kogumik Noorus. Pimeduse süda koondab kaks jutustust, mis määratlevad tema proosa võtmehäälte: merel algava enesekatsetuse ja maismaa südamesse suunduva teekonna, kus katsetatakse mõistuse piire. Noorus seab jutustaja silmitsi esimese suure sõiduga ja vastutusega, mis ei lase peituda laeva varjude taha; kahanev kindlus, juhuste ahel ja meeskonna vaikne mõõduvõtt näitavad, kuidas staaž tekib eksimuste, mitte loosungite varal. Pimeduse süda järgneb Marlowa jutule Kongo jõel: lugu liigub aeglaselt, märkmete, kuuldu ja jutu sees korduvate fraaside kaudu, kuni Kurtzi nimi muutub ruumiks, kuhu kogunevad võimu, kasuahnuse ja õigustuse erinevad registrid. Mõlemad tekstid hoiavad distantsi, kuid ei varja valikut, mis sünnib vaatamise ja vaikimise piiril. Raamat ei paku eksootilist dekoratsiooni; see kirjeldab töökorraldust, tarneahelat, jõge ja häält, mis murendab enesekindlust. Nõnda osutab teos, kuidas tehnika ja kaardid ei tühista kõhklust, ning kuidas kaine pilk võib osutuda halastamatuks peegliks.

Eesti väljaande on avaldanud Varrak. Tõlkija on Riina Jesmin, toimetaja Terje Kuusik, kujunduse teinud Mari Kaljuste. Väljaande ülesehitus hoiab mõlemad jutustused eraldi tervikuna, nii et lugeja saab kogeda nooruse vaoshoitud eduloo ja Kongo-teksti tumedama ringkäigu erinevat rütmi. Järelsõna avab nii teksti sünniolusid kui ka jutustaja raami: kuidas laevatekil peetud jutt moodustab filtrikihi, mis nihutab vastutuse ja kinnituse teineteisest eemale. Kogumik toimib hästi ka valikuliselt, ent tervikuna lugedes ilmneb siduv liin: katsumus kui töö, milleks keegi valmis ei ole, ja mille läbimisel muutub keele tämbreid rohkem kui sündmuste loetelu. Selles mõttes on väljaanne selge: ta ei pehmenda ega kärbi, vaid säilitab tempo, milles pausid ja ümberjutustused on tähenduslikud.

Joseph Conrad (1857–1924) oli Poola päritolu inglise kirjanik, kelle elukogemus meremehena toitis tema proosa vaatlusviisi. Autorit huvitas, kuidas surve, hirm ja kasu muudavad otsustamist, ning kuidas jutustaja hääl raamib nähtut nii, et lugeja peab kõhklema koos temaga. Tema tegelased ei lahenda teoreeme, vaid täidavad tööd, hindavad meeskonda, kaaluvad riski ja vaikivad siis, kui sõnu on liiga palju. Conrad kasutas sageli vahendatud jutustust, et rõhutada mälu ebakindlust ja süü ning õigustuse nihkumist. Noorus ja Pimeduse süda on selle meetodi kompaktsed näited: merereisi ja jõe mõistulood, kus praktiline ülesanne toob fookusesse moraalse inventuuri, ning kus jutustaja on ühtaegu tunnistaja ja osaline.