Äraspidi

„Äraspidi“ on prantsuse dekadentsi keskne teos, mis sündis 19. sajandi lõpu esteetilise ja vaimse rahutuse õhkkonnas. Raamat kujutab eraklikku esteeti Des Esseintesi, kes tõmbub tagasi ühiskonnast, et luua endale isiklik universum. Tema maailm on täidetud kunstlikkuse kultusega – ta ümbritseb end parfüümide, antiikesemete, haruldaste raamatute ja kunstiteostega, pöördudes ära argipäeva reaalsusest. Süžee traditsioonilises mõttes puudub, sest romaan koosneb pigem mõtisklustest, kirjanduslikest ja kunstilistest arutlustest ning fragmentidest, mis loovad dekadentsi esteetika tervikpildi. See muudab teose omamoodi antiromaaniks, mis eirab naturalismi ja realismi pärandit.

Romaani eripäraks on selle vormiline mitmekesisus: tekst segab omavahel kriitikat, esseed, poeetilist proosat ja novellikatkeid. Des Esseintesi tegelaskuju kaudu uuritakse esteetilist hedonismi ja katsetatakse piire, mille taha argiühiskond tavaliselt ei ulatu. Teos jääb tasakaalu ülistuse ja iroonia vahel, mistõttu on raske määratleda, kas Huysmans esitab dekadentsi kui ideaalset eluviisi või selle paroodiat. „Äraspidi“ peegeldab fin de siècle’i meeleolu, kus ühtaegu otsiti uusi tundmusi ja tunnetati allakäigu paratamatust. Romaani mõju ulatus kaugele – see inspireeris näiteks Oscar Wilde’i „Dorian Gray portreed“, pakkudes eeskuju esteetilise individualismi ja kunstlikkuse kultuse käsitlemisel.

Joris-Karl Huysmans (1848–1907) alustas oma kirjanduslikku teed naturalismi järgijana, olles mõnda aega tihedalt seotud Émile Zola loomingulise ringiga. „Äraspidi“ tähistas aga murrangut tema kirjutamisviisis, sest siin pöördus ta eemale ühiskondliku ja realistliku kujutamisviisi nõudest. Hiljem liikus Huysmans katoliikliku müstitsismi ja religioosse kirjanduse suunas, kirjutades romaane, kus rõhk oli usulisel otsingul ja vaimsel kogemusel. Tema looming näitab omal moel 19. sajandi Euroopa kultuuri kriise ja muutumisi – pettumust naturalistliku determinismi piiratuse suhtes, huvi dekadentliku esteetika vastu ning lõpuks pöördumist vaimuliku sisekaemuse juurde. „Äraspidi“ on jäänud tema tuntuimaks ja mõjukaimaks teoseks, mis ühendab kunstilise katsetuse, kultuurilise diagnostika ja vaimse provokatsiooni.