Äraspidi

Töö algfaasis kirjutas Huysmans sõpradele, et tal on käsil "imelik jutustus, absurdne novelI, veider fantaasia". Ta dokumenteeris ja uuris küll parfümeeriat, küll hilisantiigi ja keskaja kirjanduskäsitlusi, küll neuroosialast erialakirjandust - ja imelik romaan sellest sündiski, imeliku ülesehitusega eri žanrite põiming, romaan, mis sisaldab esseistikat, kriitikat, proosaluulet ja luulelist proosat, aga ka tervikliku (väga õnnestunud) novelli; sündmustiku ja arenguta, üheainsa tegelasega antiromaan; esseeromaan, mille romaaniraamistik hoiab koos arutlusi kirjanduse, kunsti, ajaloo, religiooni üle; ideeromaan, mille iga lõik ja peatükk on killuke, millel pole muud põhjendust kui täiendada dekadentsi esteetika tervikpilti; või moodsas võtmes romaani dekonstruktsioon, mäng romaanižanriga või naturalistliku romaani paroodia. Isegi seda, kas on see siis dekadentsi apoteoos või reekviem, ülistus või pila, ei saa alati otsustada. Nii palju on siin peent balansseerimist tõsiduse ja huumori piiril, et autori positsiooni on sageli raske määratleda. TõlkijaPeetud prantsuse dekadentsi peateoseks (1884), esitab see fin de siècle'i meeleolu suurepärane hümn loo eraklikust esteedist, kes mõnuleb esoteerilises kunstis, jälestab kodanlikku ühiskonda, jumaldab kõike kunstlikku ning ihkab uusi tundeid ja pahelisi naudinguid. Huysmans lõi selle teosega otsustavalt lahku seni viljeldud naturalismist. "Äraspidi" on vahetult mõjutanud Oscar Wilde'i "Dorian Gray portreed".