Hargnevate teede aed

“Hargnevate teede aed” on Jorge Luis Borgese novellikogu, mis ilmus esmakordselt hispaania keeles 1941. aastal ja eesti keeles Loomingu Raamatukogu sarjas 1972. aastal. Teos sisaldab valiku novelle, mis on hiljem saanud osaks suuremast kogumikust “Fiktsioonid”. Lugudes kohtuvad reaalsus ja väljamõeldis, teaduslikud kontseptsioonid ja müstilised kujutlused. Borges loob oma novellides filosoofilisi mõistatusi, kus väikestel detailidel on võime avada lõputuid tõlgenduste radu. Nii muutuvad tema tekstid justkui mõttelabürintideks, kus lugeja peab valima teid, mis hargnevad ja ristuvad.

Kogumik sisaldab muuhulgas jutte “Tlön, Uqbar, Orbis Tertius”, kus luuakse fiktiivne maailm ja selle entsüklopeediline kirjeldus, ning “Pierre Menard, ‘Don Quijote’ autor”, mis mängib autorsuse ja originaalsuse ideega. “Paabeli raamatukogu” esitab nägemuse lõputust universumist, mis on korraga raamatukogu ja maailm. Pealkirjajutustuses “Hargnevate teede aed” käsitletakse aega kui hargnevat ja lõputult mitmekesist, avades uue viisi ajaloo ja valikute kujutamiseks. Kogu tervikuna ühendab Borges eri žanre – filosoofilise essee, detektiiviloo ja fantaasiakirjanduse – luues neist ainulaadse segu.

Jorge Luis Borges (1899–1986) oli Argentina kirjanik, poeet ja esseist, kelle looming on mõjutanud sügavalt 20. sajandi maailmakirjandust. Tema teostes põimuvad filosoofia, kirjandusteooria, mütoloogia ja matemaatika motiivid. Borges uuris pidevalt lõpmatuse, aja, keele ja identiteedi teemasid, luues tekste, mis on korraga mängulised ja sügavalt mõttelised. “Hargnevate teede aed” oli tema läbimurdekogumik, mis tutvustas lugejale labürintide, peeglite ja fiktiivsete raamatute maailma. Borges jääb autoriks, kelle loomingus saavad kokku täppisteaduslik mõtlemine ja poeetiline kujutlusvõime.