Quincas Vesikuradi kolm surma

Novellis, mida kirjanduskriitikud peavad brasiilia novellistika tippude hulka kuuluvaks, kohtume inimestega, kellele nn. normaalse elu ahtad piirid, silmakirjalikkus, hingeline vaesus, väiklus, egoism ja tühisus on sedavõrd vastumeelsed, et nad põgenevad instinktiivselt kõige eest, mis võiks neid sellega siduda. Loomulikult ei anna ka pagemine vabadust ega hingelist täiust, kuid jääb vähemalt illusioon vabadusest, müüt, fantaasia. Sellest illusioonist toitubki nende elutahe, huumor ja rõõmus meel.