Quincas Vesikuradi kolm surma

Jorge Amado novell „Quincas Vesikuradi kolm surma“ on elurõõmus, satiiriline ja lüüriline lugu ühe Bahia linna agulielanikust, kelle elu ja surm on ühtaegu argised ja müütilised. Peategelane Quincas oli kunagi ontlik pereisa ja riigiametnik, kes loobus ootamatult oma senisest elust ja hakkas elama sadamatagustes kantinides, juues rummiga kohvi, mängides pilli ja nautides vabadust. Ta sai hüüdnimeks „Vesikurat“ ja temast kujunes kohaliku allilma ja agulirahva vabaduse kehastus. Kui Quincas sureb, algab tragikoomiline vaatus, kus vastamisi on tema kahe elu esindajad – korralik perekond ja tõelised sõbrad agulist.

Lugu saab hoogu juurde peategelase teisest ja kolmandast surmast. Esmalt korraldab perekond Quincasele korraliku kodanlikult kombekohase matuse, lootuses pühkida minevik ja taastada väärikus. Kuid öösel röövivad tema agulisõbrad surnukeha, et anda talle viimane teekond tema enda vaimus – läbi kõrtside, sadamakai ja vaba elu mälestuse. Lõpuks kaob Quincas merele, justkui valides ise oma surma ja naastes vabadusse. Novell on ühtaegu naljakas ja nukker, parodeerides sotsiaalseid norme ja surmakultuuri, ent samas avades sügavat empaatiat vabaduse, väärikuse ja elu enda vastu.

Jorge Amado (1912–2001) oli Brasiilia üks tuntumaid kirjanikke, kelle teosed on juurdunud Bahia osariigi kultuuris, folklooris ja rahvapärimuses. Tema looming ühendab ühiskonnakriitilise realismi ja poeetilise lopsakuse, tõstes esile Ladina-Ameerika rahvakihid, kelle lood on sageli kirjanduses tähelepanuta jäänud. „Quincas Vesikuradi kolm surma“ on tabav näide Amado oskusest anda häält neile, kes elavad väljaspool ühiskondlikult kehtestatud norme, jäädes samal ajal eluterveks ja sügavalt inimlikuks.