Püssirohuaabits

„Püssirohuaabits“ on Jordan Radickovi novellikogu, mille kaudu avanevad Bulgaaria maaelu ja inimeste lood omapärases võtmes. Autor on kasvanud üles külakeskkonnas, kust ta on kaasa võtnud rahvajuttude, anekdootide ja tähendamissõnade rikka pärandi. Just nende ainete toel on ta loonud lugusid, mis kujutavad lihtsat elu detailitäpselt, kuid samas ka huumori ja poeetilise varjundiga. Teoses põimuvad jutustused, mille aluseks on sageli anekdootlik seik või rahvapärimuslik vaatenurk, ent mis laienevad laiemaks arutluseks inimliku tarkuse, eksimuste ja kannatuste üle.

Kogumik sisaldab novelle ja jutustusi, mille pealkirjad on ise kõnekad: „Sõdurpoiss“, „Vagur mehike“, „Eepilised ajad“, „Tohuvabohu“, „Sõna jõud“, „Juhmusest“, „Küljeluust“, „Karjalastest“, „Viltmantel“, „Leib“ ning nimilugu „Püssirohuaabits“. Need tekstid toovad esile nii koomilised kui ka traagilised olukorrad, sageli väikese kogukonna piirides. Radickovi loomingus on nähtav eriline täpsus ja tõearmastus, millega ta maalib pilte külakeskkonnast. Ta ei idealiseeri oma tegelasi, vaid kujutab neid lihtsatena, sageli kohmetute ja vigadega, kuid alati inimlikena. Just see vahetus ja elu keskne tähelepanelik jälgimine teevad tema novellid meeldejäävaks.

Jordan Radickov (1929–2004) oli Bulgaaria kirjanik, kes kuulus põlvkonda, mis tõi 20. sajandi teise poole proosasse uue, rahvalikule huumorile ja tähendamissõnadele rajatud stiili. Ta on sageli võrreldud nii rahvajuttude kogujate kui ka modernistlike proosameistritega, sest suutis siduda traditsioonilise külakultuuri ja linnakeskkonna kogemused. Tema teosed on tõlgitud paljudesse keeltesse, sealhulgas eesti keelde, ning neid hinnatakse just täpse keele, rahvaliku poeetika ja südamliku, kuid iroonilise maailma käsitluse poolest.