Gulliveri reisid

Jonathan Swifti romaan Gulliveri reisid kuulub maailma kirjandusklassikasse ning on ühtaegu seiklusjutt ja ühiskonnakriitiline satiir. Laevaarst Lemuel Gulliver satub laevahuku järel Liliputimaale, kus elavad vaid mõne tolli pikkused inimesed. Nende maailm on tilluke, kuid selles valitsevad samasugused ambitsioonid, kired ja poliitilised intriigid nagu inimühiskonnas. Gulliveri pilgu läbi näeme, kui väikesed ja tühised võivad paista võimu ja au nimel peetavad vaidlused, kui neid vaadelda teises mõõtkavas. Swifti loodud maailm, mis on ühtaegu naljakas ja mõtlemapanev, osutab sellele, kui vähe inimene oma olemuses tegelikult muutub, sõltumata tema suurusest või päritolust.

Romaani järgmistes osades viibivad lugeja ja peategelane veel mitmes imelikus paigas – hiiglaste maal Brobdingnagis, Laputa teadlaste saarel ja lõpuks hobuste ratsionaalset ühiskonda meenutavas Houyhnhnmide maailmas. Iga reis kujutab endast peeglit, mille kaudu Swift näitab inimühiskonna erinevaid puudusi: liialdatud ratsionaalsust, pimedat võimuarmastust, teadusliku edasimineku absurdsust ning moraali lagunemist. Gulliveri isik muutub rännates – algul uudishimulikust ja optimistlikust inimesest saab kriitiline vaatleja, kes hakkab lõpuks inimsoo suhtes kahtlema. Seeläbi tõuseb esile küsimus, kas mõistus ja areng viivad inimest tegelikult paremuse või hoopis võõrandumise poole.

Jonathan Swift sündis 1667. aastal Dublinis ning tegutses lisaks kirjanikule ka vaimulikuna ja ühiskonnategelasena. Tema looming ühendab terava iroonia ja sügava eetilise mõõtme, mis on suunatud poliitilise võimu, inimliku silmakirjalikkuse ja moraalse allakäigu vastu. Gulliveri reisid tõi talle rahvusvahelise tuntuse ning muutus teoseks, mille kaudu on põlvkonnad näinud inimkonna nõrkuste universaalset peegeldust. Swift jäi elu lõpuni kriitiliseks vaatlejaks, kelle sõnum – et inimühiskonna suurim oht peitub tema enda rumaluses ja uhkuses – on ajatu ja endiselt kõnekas.