Gulliveri reisid

Jonathan Swifti „Gulliveri reisid“ on allegooriline reisikiri, mis kasutab fantaasiat ja satiiri, et peegeldada 18. sajandi ühiskonda ja inimloomuse vastuolusid. Raamatu peategelane Lemuel Gulliver on inglise arst ja meremees, kelle neli kujuteldavat reisi viivad teda kummalistesse maailmadesse: pisikeste lilliputtide, hiiglaslike brobdingnaglaste, ratsionaalselt juhitud lendava saare Laputa ja ülimõistuslike hobuste Houyhnhnmide juurde. Igas paigas asetab autor Gulliveri silmitsi täiesti erineva kultuuri ja ühiskonnakorraldusega, mille kaudu paljastuvad kodumaa – Inglismaa – ja üldisemalt Euroopa ajastu institutsioonide, teaduse, religiooni ja moraali nõrkused.

„Gulliveri reisid“ ei ole pelgalt laste seiklusjutt, vaid teravapilgulise satiiriku looming, mis põimib seiklusliku vormi ja filosoofilised arutlused. Lilliputtide juures osutatakse väiklustele ja poliitilisele tühisusele, brobdingnaglaste juures paljastatakse inimloomuse väiklus suuruses. Laputas esitatakse mõistuse ülistamise varjuküljed, samas kui Houyhnhnmide ühiskond toob esile inimeseks olemise keerukuse ja küsitavuse. Teose hilisemad peatükid muutuvad toonilt üha süngemaks, viies lugeja moraalsete dilemmade ja identiteedikriisi keskmesse. Gulliveri maailm on muutlik ja peegeldav, tema reisid aga justkui sisevaatlused, kus iga uus paik toob päevavalgele midagi inimese olemusest ja ühiskonna struktuurist.

Jonathan Swift (1667–1745) oli iiri kirjanik, vaimulik ja pamfletist, kelle looming on jäänud Euroopa kirjanduse üheks teravmeelsemaks kriitiliseks hääleks. Talle omane iroonia, võime ülepingutatult kujutada ühiskonna naeruväärsust ja samas jääda sügavalt eetiliseks mõtlejaks, on muutnud „Gulliveri reisid“ ajatu klassikaks. Teos ilmus esmakordselt 1726. aastal anonüümselt, kuid leidis kiiresti rahvusvahelise vastukaja ning on hiljem tõlgendatud ja käsitletud nii lastejutuna, poliitilise pamfletina kui ka filosoofilise satiirina.