Kirju on rähn...

Jonas Mikelinskase romaan «Kirju on rähn…» vaatleb sõjajärgset Leedut ajastu psühholoogilise pingevälja kaudu. Teos kujutab inimesi, kes on sattunud poliitilise ja moraalse surve risttuulde, püüdes säilitada väärikust olukorras, kus iga otsus võib osutuda eksistentsiaalseks. Autor keskendub tegelaste sisemisele maailmale, nende mälule ja vaikusele, mis on sama kõnekad kui sõnad. Lugu liigub erinevates aegades ja meeleseisundites, sidudes lapsepõlve mälestused, sõjaaegse traumeerituse ja täiskasvanuea valikud. Mikelinskas näitab, kuidas süütunne ja vastutus jäävad inimesega, sõltumata ajast ja oludest, ning kuidas moraalne kompass võib hääbuda argipäeva halli.

Romaani ülesehitus on kihiline – tegelaste lood põimuvad ning sündmustik avaneb vaheldumisi mälestuste ja oleviku kaudu. Autor ei otsi süüdlasi, vaid mõistmist: mis juhtub inimesega, kui ta on sunnitud oma tõekspidamisi varjama või neist loobuma. Sõjajärgne aeg on kujutatud mitte ainult poliitilise korra, vaid ka sisemise tühjuse kaudu, mis tekib siis, kui usaldus maailmasse kaob. Rähni kujund – püsiv, korduv koputus – toimib sümbolina, mis meenutab inimesele tema südametunnistuse häält. Teos räägib vastutusest, mis ei kao koos ajaga, vaid saadab inimest nagu helk puude vahel, mis ei lase unustada tehtud tegusid ega ütlemata sõnu.

Jonas Mikelinskas (1922–2012) oli leedu kirjanik ja ajakirjanik, kelle looming käsitles sageli moraalseid valikuid, ajaloolist mälu ja rahvuslikku identiteeti. Ta oli üks neist autoritest, kes nõukogude perioodil suutis kirjutada inimestest, mitte süsteemist, ja anda neile sisemine hääletus. Mikelinskase keel on täpne ja vaoshoitud, kuid tema teemad on sügavad: vabaduse hind, süü ja leppimise võimalus. Tema teosed on tõlgitud mitmesse keelde ning neid on hinnatud aususe ja inimliku mõõtme tõttu. «Kirju on rähn…» kuulub tema küpse loomingu hulka, kus kirjanik uurib, kuidas inimene saab elada teadmisega, et iga tegu nõuab vastust – ka siis, kui ajastu seda kuulda ei taha.