Sõnade jäljed tänaval

Jón Helgasoni luulekogumik „Sõnade jäljed tänaval“ toob eesti lugejani islandi nüüdiskirjanduse vaikse, ent tähendusrikka hääle. Tõlgituna eesti keelde sari „Loomingu Raamatukogu“ vahendusel, sisaldab raamat valikut Helgasoni lüürikast, milles ühenduvad argipäevane vaatlushuviline pilk ja filosoofiline sügavus. Luuletekstidesse on talletatud tänavapiltide, möödujate, hoonete ja hetkede argine kohalolu, ent igas readetailis aimub aja, kaduvuse ja mälu joon. „Sõnade jäljed“ viitab mitte ainult keelele ja selle märgilisusele, vaid ka inimese jäljele maailmas – sellele, mis jääb, kui sammud on juba kadunud.

Helgasoni stiil on napp, vahel haiku-laadselt kompaktne, kuid alati sisemise intensiivsusega. Ta loob kujundeid, milles väikese linna või igapäevase olukorra kirjeldus omandab tähenduse, mis ületab konkreetse aja ja koha. Tüüpilised on temale vaiksed vaatlushetked – akna taga kõndiv inimene, laternaposti vari, vihma järel tühi tänav. Neis hetkedes on peidus eksistentsiaalne mõõde: elu kergus ja sügavus korraga, küsimus, millele luuletaja ei anna otsest vastust, vaid pakub kaasa kõndimiseks sõnu. Tõlked püüavad hoida seda nappust ja sisemist rütmi, võimaldades eesti lugejal tunnetada islandi luule vaikivat, ent kõnekat hingust.

Jón Helgason (1899–1986) oli islandi poeet, teadlane ja kirjanduse vahendaja, kelle loomingut iseloomustab vaikne mõõdukus ja keeleline puhtus. Kuigi tema nimi on eesti lugejale pigem tundmatu, annab „Sõnade jäljed tänaval“ aimu sellest, kuidas väike keel ja rahvas võib peegeldada suuri üldinimlikke seisundeid. Helgasoni roll Islandi kultuuriloos ei piirdu ainult poeetilise loominguga – ta oli ka keskaja kirjanduse uurija ja kirjakeele hoidja. Tema luule tõlkimine eesti keelde loob silla kahe väikese, ent tugeva keelekultuuri vahel, pakkudes lugejale võimalust tunnetada vaikuse, sõna ja jälje sügavust poeetilisel tänaval.