Kasakad

John Ure’i ajalooline ülevaade „Kasakad“ käsitleb ühe omanäolisema ja mitmetähenduslikuma rahvus- ja sotsiaalse rühma – kasakate – kujunemislugu, kultuuri ja mõju Venemaa ning Ida-Euroopa ajaloole. Autor jälgib kasakate teket 15. ja 16. sajandil, kui nad kujunesid pooliseseisvateks piirialade sõdalasteks ja asunikeks, kes elasid steppides Vene ja Osmanite impeeriumide piiril. Teos uurib, kuidas nende vabadusihalus, militaarne distsipliin ja lojaalsus olid korraga nii kasakate iseseisvuse kui ka nende kasutamise aluseks Vene tsaari teenistuses. Ure toob välja kasakate rolli mitmetes sõjalistes konfliktides, sealhulgas Napoleoni sõdades, Krimmi sõjas ja Vene kodusõjas.

Raamat ei piirdu pelgalt poliitilis-sõjalise ajalooga, vaid käsitleb ka kasakate ühiskondlikku korraldust, kombeid, usu rolli ning nende keerukat suhet nii keskvõimu kui ka talurahvaga. Autor pöörab tähelepanu sellele, kuidas kasakatest kujunes ühtaegu vabadust sümboliseeriv jõud ja riikliku allasurumise instrument, eriti 19. ja 20. sajandil. Ure’i lähenemine on tasakaalustatud ja allikakriitiline, ühendades kirjeldava ajaloo ja analüüsi. Ta kirjeldab kasakaid kui dünaamilist, pidevas muutumises olnud kogukonda, keda ümbritseb siiani romantiline oreool, ent kelle tegelik ajalugu on täis vastuolusid ja mitmetahulisust.

John Ure (1931–2023) oli Briti diplomaat, reisikirjanik ja ajaloolane, kelle sulest on ilmunud mitmeid kultuuriloolisi ja sõjandusajaloolisi käsitlusi. Tema teosed on tuntud ligipääsetava stiili ja faktitäpse sisukuse poolest, sobides nii laiema ajaloo- kui ka militaarhuvilise lugejaskonna jaoks. „Kasakad“ on näide tema oskusest avada suurte ajalooliste protsesside taustal konkreetse rahvakillu ainulaadne areng, rõhutades nii nende panust kui ka tragöödiat. Teos annab hea sissevaate kasakate kestvasse müüti ning sellele, kuidas ajalugu, ideoloogia ja identiteet võivad põimuda ühe sõdalasrahva kujunemisloos.