Blackstone'i varjud

John Sauli romaan "Blackstone’i varjud" viib lugeja Ameerika väikelinna, mille rahulik pealispind varjab ajas settinud pingeid, mahavaikitud juhtumeid ja seletamata kadumisi. Lugu algab pealtnäha tavalise tagasipöördumisega – noormees naaseb pärast aastateteemalolekut kodulinna, püüdes leida vastuseid küsimustele, mis on seotud tema perekonna ja isikliku minevikuga. Kuid tuttavad kohad ja inimesed on muutunud, ning nende reageeringud tema kohalolekule viitavad sellele, et osa ajaloost on endiselt elus, kuigi sellest ei räägita. Mustrid, mis ilmnevad, ei ole juhuslikud, vaid seotud konkreetse paigaga ja sellega, mida see endas peidab.

Linna keskmes asub endine vaimuhaigla Blackstone, mille mahajäetud hooned mõjuvad taustana nii mineviku sündmustele kui käesolevatele ärevustele. Kui hakatakse uurima juhtumeid, kus kadunud on lapsed või noorukid, ilmnevad seosed, mis ulatuvad kaugemale individuaalsetest tragöödiatest. Tegelaste meenutused, katkised suhted ja vaevu sõnastatud hirmud loovad atmosfääri, kus ei ole selge, kas ähvardus tuleb väljastpoolt või kujuneb see välja seestpoolt – ühiskondlikest mehhanismidest, mis tõrjuvad kõrvale need, kelle olemasolu ei sobitu üldise korraga.

*Blackstone’i varjud* ei ole vaid kriminaalne lugu ega psühholoogiline uurimus, vaid kogum vaatepunkte, mille kaudu avaneb kogukond, mis keeldub tunnistamast oma varju. Lugu ei kulge sirgjooneliselt, vaid liigub meenutuste, vaatluste ja tajuliste nihkete kaudu. Lugeja ei ole ainult jälgija, vaid asetatakse olukorda, kus iga uus teave muudab arusaama eelnevast. Sündmustiku taustal kerkib küsimus, kas selgus on võimalik olukorras, kus vaikimine ja eitamine on saanud osaks toimimise viisist.