Luther. Näidend

John Osborne’i näidend „Luther“ käsitleb reformaatori Martin Lutheri elu ja sisemist arengut ajal, mil Euroopas toimusid sügavad usulised ja ühiskondlikud muutused. Teose keskmes ei ole üksnes ajaloolised sündmused, vaid Lutheri isiklik võitlus vaimu, usu ja kahtlusega. Osborne portreteerib oma peategelast mitte kangelasena klassikalises tähenduses, vaid sisemiselt vastuolulise ja inimliku kujuna, kelle enesekindluse taga peitub sageli hirm, süü ja vajadus leida jumaliku tõe kõrval ka iseennast. Lutheri teekond on ühtaegu intellektuaalne ja emotsionaalne – ta peab murdma läbi isikliku kriisi, institutsionaalse surve ja rahva ootuste.

Lavateos järgib ajaloolisi sündmusi alates Lutheri mungaks saamisest kuni tema teoloogiliste vaadete levikuni ja katkestuseni katoliku kirikuga. Samal ajal seob autor sündmustiku tihedalt Lutheri sisemaailmaga, tuues esile tema unenäod, ahastuse, palved ja eetilised dilemmad. Osbornelikult pole näidendile võõras ka poliitiline kriitika – reformatsioon on näidatud mitte pelgalt vaimse vabanemisena, vaid ka võimuvõitluse ja ideoloogiliste pingete väljendusena. Kõned, dialoogid ja vaikused loovad pingestatud atmosfääri, milles publiku tähelepanu hoiab mitte tegevuste kiire järgnevus, vaid intensiivne vaimne pinge.

John Osborne (1929–1994) oli briti näitekirjanik, kes sai tuntuks 1950. aastatel oma ühiskonnakriitiliste ja psühholoogiliselt sügavate lavateostega. Teda seostatakse nn vihaste noorte põlvkonnaga ning tema loomingus on sageli nähtav võimustruktuuride kriitika ja indiviidi sisemine mäss. „Luther“, kirjutatud 1961. aastal, kuulub tema hilisemasse loomeperioodi ning erineb varasematest töödest oma ajaloolise mõõtme ja religioosse temaatika poolest, kuid säilitab siiski Osborni terava dialoogilise stiili ja süvenenud pilgu inimese sisemisse heitlusse.