Perekondlik koosviibimine

John O’Hara romaan „Perekondlik koosviibimine” („A Family Party”) on 20. sajandi Ameerika kirjandusele omaselt lakooniline, kuid sisutihe lugu, mille keskmes on inimene ühiskondliku rolli, sisemise identiteedi ja moraalsete valikute vahel. Teos esitatakse väikese ringkirjana, mille on kirjutanud peategelase lähedane sõber, andes romaanile dokumentaalse ja intiimse tooni. Sündmused saavad alguse tähistamisest, mille raames võetakse kokku ühe väljapaistva arsti elutöö ja karjäär, kuid piduliku pealispinna all hakkavad ilmnema vastuolud ja vaevatud mälestused. Tagasivaated avavad lugejale loo, milles isiklik ja avalik elu ei kattu sugugi nii rahulikult, kui algul näib.

O’Hara kasutab napi, kuid täpse keelekasutuse abil jutustaja suu läbi keerukat psühholoogilist portreed peategelasest – mehest, keda avalikkus austab, kuid kelle sisemaailmas peitub vastuolulisus, pinge ja vaikiv allasurutus. Tema edukus varjab elu jooksul kogetud pettumusi ja enesepiiratust, mida ta ei suuda ega soovi sõnadesse panna. Koosviibimine, mis peaks tähistama saavutusi, muutub tasapisi ruumiks, kus mälu, vaikimised ja isiklikud dilemmad hakkavad sõnatu vastukajana kõlama. Lugu ei taotle draamat, vaid kujutab inimese elukaare vaoshoitud, ent terase läbivalgustusena.

John O’Hara (1905–1970) oli Ameerika kirjanik, kelle looming keskendub peamiselt keskklassi inimeste elule, ühiskondlikule staatusele ja sotsiaalsetele hierarhiatele. Teda on peetud täpseks ja sageli kriitiliseks kujutajaks, kes ei paku moraalseid hinnanguid, vaid laseb tegelastel kõnelda iseenda kaudu. O’Hara stiil on minimalistlik ja pigem vaatlev kui jutlustav, mistõttu jätab tema proosa sageli sügava, kuid vaikse jälje. „Perekondlik koosviibimine” on üks tema väiksemaformaadilistest teostest, mis vaatamata mahule annab edasi suure hulga psühholoogilist ja ühiskondlikku nüanssi, sobides lugejale, kes hindab vaikset täpsust rohkem kui ilustavat jutustamist.