Inkvisitsioon

John Edwardsi „Inkvisitsioon“ käsitleb kirikliku uurimis- ja karistusinstitutsiooni kujunemist, toimimist ja mõju Euroopas mitme sajandi vältel. Teos keskendub eeskätt katoliku kiriku poolt loodud ja juhitud struktuuridele, mille ülesandeks oli uurida ja tuvastada õpetuslikke kõrvalekaldeid ning seista vastu sellele, mida peeti ketserluseks. Autor läheneb inkvisitsioonile ajaloolise nähtusena, mitte ainult repressiivse võimu sümbolina, vaid ka institutsioonina, mis oli seotud konkreetsete ühiskondlike ja poliitiliste kontekstidega. Käsitletakse inkvisitsiooni tekkepõhjuseid, organisatoorset ülesehitust ja meetodeid, sealhulgas ülekuulamisi, kaebusi, tunnistajate kasutamist ning karistuste määramist.

Teos vaatleb erinevaid piirkondi ja ajastuid, keskendudes näiteks Hispaania ja Rooma inkvisitsiooni arengule, kuid puudutades ka muid alasid, kus sarnased institutsioonid tegutsesid. Eraldi käsitletakse inkvisitsiooni rolli ühiskondlike pingete, usuliste liikumiste ja poliitiliste huvide kujundamisel. Autor uurib, millistele alustele toetudes otsuseid tehti, kuidas määrati süü, millised olid karistusviisid ning kuidas suhtusid sellesse nii võimukandjad kui tavainimesed. Arutluse all on ka inkvisitsiooni mõju kultuurile, teadmiste liikumisele ja usulisele väljendusvabadusele. Samuti puudutab teos küsimust, kuidas inkvisitsiooni tegevus ja kuvand on hiljem ajalookirjutuses ja kultuuris kujunenud.

Edwardsi käsitlus ei jää ainult faktilise kronoloogia tasandile, vaid püüab näidata inkvisitsiooni kui keerukat institutsionaalset nähtust, mille mõistmine eeldab laiemat konteksti. Tegu ei ole üksnes repressiooni loona, vaid ülevaatega toimemehhanismidest, mis seostasid usu, võimu ja teadmise piiritlemise katseid konkreetsete ajaloosündmustega. Raamat kutsub vaatlema inkvisitsiooni mitte pelgalt tagantjärele hukkamõistvalt, vaid ka analüüsivalt – kui osa ajaloost, mille tagajärjed ei piirdu ainult oma ajastuga.