Langevate inglite linn

John Berendti „Langevate inglite linn“ on dokumentaalromaan, mis viib lugeja Veneetsiasse – linna, kus aeg kulgeb omas rütmis ja kus igapäevane elu seguneb laguneva ilu, kultuurilise hiilguse ja vaikse allakäigu tunnetusega. Teose keskmes on dramaatiline sündmus: La Fenice ooperimaja põleng 1996. aastal, mis vapustas kogu Itaaliat. Berendt saabub linna pärast tulekahju, olles innustatud sündmusest ja selle võimalikust tähendusest. Ta ei piirdu aga üksnes juhtumi uurimisega – raamat areneb laiemaks portreeks linnast ja selle elanikest, kunstnikest, aadlikest, ekstsentrikutest ja bürokraatidest, kes kõik moodustavad Veneetsia kui ruumi ja vaimu koega seotud kogukonna.

Teosel on uurimuslik ülesehitus, kuid see ei piirdu faktide kogumisega. Berendt rakendab ilukirjanduslikku stiili, mis muudab sündmused ja tegelased elavaks ning meeldejäävaks. Tema jutustamislaad on täpne ja samas poeetiline, võimaldades Veneetsial avaneda nii füüsilise paigana kui ka metafüüsilise ideena. Ooperimaja taastamine, kohtuprotsessid ja linnaelu absurdid moodustavad ühtaegu satiirilise kui ka südamliku pildi paigast, kus ajalugu pole kunagi päriselt minevik. Teemadena kerkivad esile traditsiooni ja muutuse pinge, kultuuri kaduvuse tunne ning küsimus, kellele kuulub linn – kas elanikele, kunstile või mälestustele.

John Berendt on Ameerika kirjanik ja ajakirjanik, kelle varasem raamat „Midagi juhtus Savannahis“ saavutas rahvusvahelise tuntuse. Ka „Langevate inglite linn“ jätkab tema dokumentaalse proosa liini, kus tõsielulised sündmused ja karakterid põimuvad meisterliku narratiiviga. Berendti huvi keskmes on paigad, mis peidavad endas rohkem, kui esmapilgul paistab – tema tekstid toovad esile selle, mis jääb nähtamatu ja ilusa vahele. Veneetsia portreteerimine selles raamatus on korraga intiimne ja universaalne, avades linna kui ruumi, kus ilu ja lagunemine eksisteerivad samas hingetõmbes.