Puutumatu

John Banville’i romaan „Puutumatu“ on fiktiivne, ent ajalooliselt inspireeritud sissevaade luuremaailma telgitagustesse ning inimsuhteid ja identiteeti puudutavasse mitmekihilisse moraalsesse segadikku. Peategelane Victor Maskell, pensionile jäänud kunstiajaloolane ja kuningakoja nõunik, osutub tagasivaates topeltagendiks – Nõukogude Liidu heaks tegutsenud Briti luurajaks. Teos avaneb tema enda suust, kui ta hakkab vanaduspõlves oma elu ja valikuid lahti harutama, püüdes leida tähendust ning õigustust aastakümneid kestnud petmistele ja topeltelule. Tema jutt põimib enesepettuse, truuduse, intellektuaalse idealismi ja isikliku üksilduse teemad, mis kulgevad kõrvuti ajalooliste sündmustega.

Banville’i tekst liigub aeglaselt ja tihedalt, süvenedes Maskelli sisemaailma, tema suhetesse armastuse, perekonna ja ideoloogiaga. Luuretegevus, mis võiks mujal kirjanduses tähendada tempokat ja seikluslikku narratiivi, muutub siin sümboliks identiteedi hajususele ja inimese võimele samal ajal petta nii teisi kui iseennast. Maskelli homoseksuaalsus, tema vastuoluline positsioon ühiskonnaeliidis ja samas sügavast veendumusest ajendatud reetmine kujutavad keerulist moraalset maastikku, kus ei kehti lihtsad süü ja süütuse kategooriad. Romaanis põimuvad isiklik ja poliitiline, kunst ja spionaaž, eksistentsiaalne igatsus ja külm ratsionaalsus.

John Banville on iiri päritolu kirjanik, kelle loomingut iseloomustab elegantselt kujundatud keel, filosoofiline sügavus ja tähelepanu sisemisele pingele. Teda on sageli võrreldud Nabokovi ja Henry Jamesiga tema introspektiivse stiili ja esteetilise täpsuse tõttu. „Puutumatu“ on inspireeritud tegelikust Briti Cambridge’i spioonirühmast, eelkõige Anthony Bluntist, kuid Banville ei kirjuta dokumentaalset romaani – ta loob sellest hoopis meditatiivse portree inimesest, kelle suurim reetmine seisneb enesele valetamise kunstis. Teos on ühtaegu psühholoogiline uurimus ja kultuuriline peegeldus 20. sajandi segastest ideaalidest.