Newtoni kiri. Vahepala

John Banville’i teos „Newtoni kiri. Vahepala” on psühholoogiline ja stiililt peenelt komponeeritud romaan, mis põimib omavahel ajaloolise tausta, filosoofilise mõtiskluse ja isikliku traagika. Loo keskmes on noor kirjanik, kes suundub Iirimaa maapiirkonda, et kirjutada raamatut Isaac Newtonist. Tõuke selleks annab Newtoni salajane ja müstiline kiri, mis kujundab temaatilise telje kogu romaanile. Ent peategelase töö katkeb, kui ta satub kohaliku perekonna keerukasse ja tormilisse siseellu. Nii nihkub fookus teaduslikult eluloouurimuselt tegelaste sisekonfliktidele, armastusele ja kaotusele, kus Newtoni kirja tähendus muutub üha enam sümboolseks.

Romaanis on selge Banville’ile iseloomulik keeleline täpsus ja vaoshoitud ilu, mis laseb esile tõusta alateadlikul ja tunnetuslikul kihil. Minevik ja olevik, fakt ja fantaasia, teaduslik ratsionaalsus ja emotsionaalne segadus segunevad peategelase sisemonoloogides ja tajudes. Loo kulg on aeglane ja atmosfääriline, täis allhoovusi ja vihjeid, mis nõuavad lugejalt tähelepanu ja mõtisklemist. Newtoni kui ajaloolise suurkuju figuur jääb pigem varjuks, mille taustal toimub peategelase enda identiteedi ja eksistentsi lahtimõtestamine – raamatu „vahepala” ei viita üksnes loole, vaid ka hinge seisundile.

John Banville (sünd. 1945) on iiri kirjanik, kelle loomingut iseloomustavad intellektuaalne sügavus, keerukad karakterid ja filosoofilised motiivid. Ta on pälvinud mitmeid tunnustusi, sealhulgas Bookeri preemia, ning teda hinnatakse kui üht nüüdisaja meisterlikumat ingliskeelset proosakirjanikku. „Newtoni kiri”, mis ilmus eesti keeles sarjas „Loomingu Raamatukogu”, kuulub tema varasemate romaanide hulka, ent sisaldab juba kõiki tema hilisema stiili algeid: filigraanset keelt, introspektiivsust ja püsivaid teemasid, nagu mälu, kaotus ja tõe otsing. See on lugu inimesest, kes soovib mõista nii suurt teadlast kui iseennast – ja avastab, et mõlemad jäävad saladuseks.