Võõrsõnade leksikon

1983. aastal kirjastuse Valgus välja antud „Võõrsõnade leksikon“ on mahukas teatmeteos, mille eesmärk on selgitada eesti keeles kasutatavate võõrpäritolu sõnade tähendusi, päritolu ja kasutusviise. Leksikon koondab tuhandeid sõnu, mis on eesti keelde jõudnud eri aegadel ning eri keeltest – ladina, kreeka, prantsuse, saksa, vene, inglise jt – ja mida kasutatakse teadus-, tehnikakeeles, ametikirjanduses, ajakirjanduses ning igapäevases suhtluses. Teos aitab mõista nii haruldasemaid kui ka igapäevakeeles juurdunud termineid ning on suunatud laiale lugejaskonnale, kelle hulka kuuluvad keelehuvilised, õpetajad, üliõpilased ja toimetajad.

Leksikoni ülesehitus järgib tähestikulist järjestust ning iga märksõna juures on esitatud selle tähendus eesti keeles, sageli koos etümoloogilise teabega – kust keelest ja millisel kujul see sõna on laenatud. Mitmete sõnade puhul tuuakse ka grammatiline märge (nt sõnaliik), käänamine või pööramine ning mõnikord näited kasutusest. Paljudest sõnadest antakse ka sünonüüme või selgitusi, kuidas neid sõnu on kombeks kasutada täpses või kirjanduslikus kontekstis. Leksikon ei keskendu ainult uutele laenudele, vaid hõlmab ka ajaloolisi ja vanemaid võõrsõnu, mis tänapäevases keelekasutuses võivad olla haruldasemad, kuid mille tundmine aitab mõista vanemat kirjandust ja dokumente.

„Võõrsõnade leksikon“ on osa nõukogudeaegses Eestis välja antud keelealaste teatmeteoste traditsioonist, mille eesmärk oli laiendada keeleoskust ning edendada eesti keele täpset ja teadlikku kasutust. Hoolimata hilisemast keelekasutuse muutumisest ja uute sõnade lisandumisest on see teos jäänud väärtuslikuks allikaks ka hiljem – nii keeleajaloolise kui kultuuriloolise vaatena. Leksikon sobib kasutamiseks mitte ainult praktilise käsiraamatuna, vaid ka keele uurimise ja õpetamise töövahendina, andes ülevaate sellest, kuidas eesti keel on olnud avatud mõjutustele ja samas suutnud neid kohandada omaenda süsteemi sees.