Sillatalad

Johannes Semperi teos „Sillatalad“ on kultuurilooline ja mõtteline koondus, mis ilmestab 1920. aastate vaimset ja kirjanduslikku maastikku Eestis. Tegemist ei ole ilukirjandusliku teosega kitsamas mõttes, vaid pigem esseistliku ja kriitilise kogumikuga, kus Semper analüüsib kultuuri, kirjandust, ühiskonda ja nendevahelisi suhteid. Pealkiri „Sillatalad“ sümboliseerib sidemeid – autor otsib ühenduslülisid vana ja uue, rahvusliku ja rahvusvahelise, vaimse ja materiaalse vahel. Teoses peegelduvad modernismi mõjud ning Semperi huvi nii sotsiaalse kui esteetilise arengu vastu, pakkudes läbilõiget tolle aja mõttelisest liikumisest.

Raamat koondab mitmesuguseid kirjutisi – esseid, kriitilisi käsitlusi ja kultuuriteemalisi arutlusi –, mis kõik kannavad Semperile iseloomulikku teravust ja süsteemset mõtlemist. Tugevalt on esindatud autori vaated kirjanduse ülesandele ühiskonnas, tema toetus progressiivsetele ideedele ning soov näha eesti kultuuri avatuna rahvusvahelistele mõjudele. Samas ei puudu ka kriitika sisemise killustatuse ja väikluslike vaidluste suhtes, mis tema hinnangul takistasid kultuurilist küpsemist. Semperi keel on täpne, mõõdetud ja sageli paatoseta, ent mitte emotsioonitu – kirjutiste toon on tasakaalukas, kuid veenmisjõuline.

Johannes Semper (1892–1970) oli eesti kirjanik, esseist, tõlkija ja ühiskonnategelane, kelle panus eesti kirjanduslukku on mitmekesine ja kaalukas. Tema tegevus 20. sajandi esimesel poolel ulatus nii loomingulisse kui korralduslikku sfääri – ta oli Eesti Kirjanike Liidu üks asutajaid ja aktiivne osaleja kultuurielus. „Sillatalad“ kuulub tema varasema loomingu hulka ning peegeldab selgelt neid vaimseid pingeid ja ideaalide otsinguid, mis iseloomustasid noort Eesti Vabariiki. Teos on ühtaegu ajastutruu dokument ja isiklik mõttekaart, mis avab Semperi kui intellektuaali maailmavaate ja esteetilise kompassi.