Reisikirjad

Johannes Semperi „Reisikirjad“ on mitmekihiline kogumik, milles autor jäädvustab oma muljeid ja tähelepanekuid erinevatelt reisidelt, peegeldades nii geograafilist liikumist kui sisemisi mõtisklusi. Tegu ei ole pelgalt kronoloogiliste reisipäevikutega, vaid pigem mõtisklevate esseedega, milles vahelduvad ajaloolised ja kultuurilised tähelepanekud, kirjeldused loodusest ja linnamiljööst ning subjektiivsed arutlused maailma mitmepalgelisuse üle. Semper ei piirdunud reisides vaatlejapositsiooniga, vaid asetus alati ka iseenda kaudu nähtava ja kogetava konteksti, sidudes nähtava sisemisega.

Teose paikadevalik on mitmekesine – Lääne- ja Ida-Euroopa suurlinnadest Vahemere maade kultuurikolleteni –, kusjuures fookus ei lange mitte turismiobjektidele, vaid igapäevastele inimestele, atmosfäärile ja kultuurilistele eripäradele. Semperi kirjelduslaad on poeetiline ja täpne, põimides kirjanduslikku tundlikkust ja esseistlikku analüüsi. Nii tõusevad esile erinevused ja ühisjooned, ajaloo kihistus ja kaasaegsed vastuolud. Käsitlus ei ole ideoloogiliselt rõhuv, kuid ajastuomased hinnangud ja sõnastused on siiski tekstis tuntavad, andes tunnistust sellest, millises vaimses ja poliitilises keskkonnas autor tegutses.

Johannes Semper (1892–1970) oli eesti kirjanduse mitmekülgne kuju: poeet, proosakirjanik, esseist ja tõlkija, aga ka kultuuritegelane ja hariduspoliitik. Tema reisikirjad kajastavad laiemat huvi kultuuride ja ideede ristumise vastu ning väljendavad autori veendumust, et kirjandus ei saa eksisteerida eraldatuna maailmast. „Reisikirjad“ on Semperi küpsemasse perioodi kuuluv teos, mis ühendab tema keelelise täpsuse, laia silmaringi ja humanistliku vaate maailma paljususele. See on lugemine, mis pakub huvi nii kirjandusliku stiili kui ka kultuuriloolise tähendusväljaga lugejale.