Matk minevikku 1. osa

Johannes Semperi „Matk minevikku“ esimene osa avab mälestusteraamatu, milles autor rändab tagasi oma elu algusaegadesse, peatudes lapsepõlve, noorusaastate ja kultuurilooliste mõjutuste juures. Teos ei ole pelgalt kronoloogiline eluloo jutustus, vaid pigem poeetiliselt ja mõtestatult üles ehitatud sisevaatlus. Semper lähtub arusaamast, et inimese varaseimad kogemused ei kuulu üksnes temale endale, vaid ka teiste mälu kaudu rekonstrueeritud teadmatule. Tema lapsepõlve kirjeldused, nagu kivimaja külm põhjakülg või valguse puudumine, loovad meeleolu, kus vaimne virgumine leiab aset just kehvade ja kitsaste olude kiuste.

Raamatus käsitletakse detailselt perekondlikku ja sotsiaalset keskkonda, milles noor Semper üles kasvas. Ta peatub hariduse, õpetajate, esimeste raamatute ja lugemiselamuste kõrval ka sügavamal kultuurilisel ärkamisel, mis vormis tema maailmavaadet. „Matk“ liigub sujuvalt isiklikult üldisele: lapse isiklikud tajud ja emotsioonid saavad lähtekohaks laiemale ühiskondlikule ja vaimsele kaardistusele. Semper analüüsib oma mälu usaldusväärsust ja kirjeldab mälupiltide moondumist ajas. Nii sünnib teos, mis pole mitte ainult autobiograafiline ülevaade, vaid ka arutlus mälu, identiteedi ja isiksuse kujunemise teemadel.

Johannes Semper (1892–1970) oli eesti kirjanduse mitmekülgne esindaja – luuletaja, proosakirjanik, esseist ja tõlkija. Tema loomingut iseloomustas varakult euroopaliku kultuuriruumi avatus ja süvenenud huvi filosoofia ning esteetika vastu. Semper oli üks modernistliku kirjandusliikumise Siuru asutajaliikmeid ning hiljem osales aktiivselt kultuuripoliitikas ja kirjandusorganisatsioonides. Tema mälestusteraamat „Matk minevikku“ näitab autorit tundliku enesevaatlejana, kes ei kirjuta mitte ainult ajast ja elust, vaid ka kirjutamisest endast – sellest, kuidas mälu loob tähendust ja lugu.