Kivi kivi peale

Johannes Semperi romaan „Kivi kivi peale“ on kirjanduslik tagasivaade Eesti ühiskonna muutustele ja inimsaatustele 20. sajandi esimesel poolel. Teos kujutab ühe perekonna ja selle ümber koonduva kogukonna arengut aja- ja ühiskonnakeerises, alates Vene keisririigi lõpuaastatest kuni uue sotsiaalse korra kehtestamiseni. Romaani pealkiri viitab mitte ainult ehitamisele kui füüsilisele tegevusele, vaid ka aeglasele ja järjekindlale ühiskonna ümberkujundamisele. Tegelased on seotud nii vaimse kui ka praktilise tööga ning nende elu peegeldab laiemalt Eestit kujundanud arenguid: industrialiseerumist, hariduse levikut, klassivõitlusi ja ideoloogilisi valikuid.

Romaani ülesehitus on kronoloogiline, ent mitte rangelt lineaarne – lugu kulgeb episoodiliselt, peatudes erinevate inimeste ja sündmuste juures, mis annavad edasi ajastu vaimu. Autor pöörab tähelepanu eelkõige ühiskondlikele muutustele ja nende mõjule indiviidile. Tegelaskujud ei ole pelgalt karakterid, vaid sageli ka seisukohtade kandjad, kes väljendavad erinevaid hoiakuid töö, usu, hariduse ja ideoloogia suhtes. Semperi kirjelduslaad on detailitäpne ja peegeldab tema tähelepanelikkust nii keele kui ka kultuuriliste tähenduste suhtes. Kesksel kohal on töö motiiv: töö kui kohustus, kui lunastus ja kui tuleviku alus, millest kujuneb romaani moraalne telg.

Johannes Semper (1892–1970) oli eesti kirjanik, tõlkija ja kriitik, kelle looming katab laia spektri žanre ja teemasid. Ta oli Eesti kirjanduselus aktiivne alates 1910. aastatest ning osales ka poliitilises ja kultuurilises tegevuses. Semperi varasem looming on seotud Noor-Eesti liikumisega, kuid hilisemas loomingus on tunda suuremat ühiskondlikkust ja sotsialistlikke ideaale. „Kivi kivi peale“ kuulub tema hilisemasse perioodi ja peegeldab maailmavaadet, milles tähtsustatakse ajaloolis-materialistlikku käsitlust ning töörahva rolli ühiskondlikus arengus. Teos sobib lugejale, kes huvitub Eesti 20. sajandi kultuuriloost ja soovib mõista, kuidas tollane ideoloogia ja kirjandus vastastikku mõjusid.