Päevast päeva. Pildikesi ühe rahvusmütoloogia…

Johannes Saare esseekogumik „Päevast päeva. Pildikesi ühe rahvusmütoloogia lagunemisest aastail 1993–2004“ on teravapilguline ja kriitiline mõttelõim Eesti ühiskonna vaimsest, kultuurilisest ja ideoloogilisest arengust iseseisvuse taastamise järgsel kümnendil. Saar, olles kunstiteadlane ja kultuurikriitik, vaatleb siinse ühiskonna enesekuvandi muutumist ning selle vastuolusid, lähtudes nii igapäevaelu detailidest kui ka kultuuripoliitilistest protsessidest. Teos ei paku valmis vastuseid ega selgeid diagnoose, vaid toimib pigem katkendliku päevikuna, kus läbi lühivormide koorub esile pilt ühest ajast ja selle närvilisest eneseotsingust.

Esseede ülesehitus on mitmekesine – kõrvuti on ajakirjanduslikud kommentaarid, filosoofilised mõtisklused ja kultuurianalüüsid, mille toon ulatub iroonilisest ja mängulisest sügavama eksistentsiaalse kriitikanägemuseni. Saar jälgib, kuidas rahvuslikud sümbolid, ideaalid ja identiteedid – olgu need seotud laulupeo, kultuuriinstitutsioonide, meedia või argise enesemääratlusega – hakkavad deformeeruma, asendudes turuloogika, poliitilise väsimuse või nostalgiaga. Ta osutab sellele, et müütide asendumine pelgalt narratiividega ei pruugi tähendada mitte küpsust, vaid hoopis tähenduskadu. Samas ei ole tema toon moraliseeriv, vaid küsiv ja otsiv.

Johannes Saar (sünd. 1969) on kultuuriteoreetik ja kuraator, kelle tegevus on olnud suunatud kaasaegse kultuurimõtte ja kunstidiskursuse kujundamisele. Tema kirjutistes on tunda sügavat analüütilist võimet, aga ka võõristavat distantsi, mis võimaldab näha ühiskonna peegelpinda nihestatult. „Päevast päeva“ on kultuurikriitika selle kõige ehedamas tähenduses – ajas paiknev, aga ajatut tähendust kandev kogumik, mis sobib lugejale, keda huvitab Eesti vaimse maastiku muutumine ja see, kuidas seda mõista saab keele, kujundi ja tähelepaneku kaudu.