Pihtide vahel

Vähetuntud autori raamat, mida võib pidada täiuseks omas laadis, algab kohe kodanluse kompromissitu kirjeldusega:”Tema nimi oli Toomas ja ta ei kõlvanud millekski. Nelja-aastasena ajas ta seesugust juttu, et isa kord joobnud peaga, kui ta poisile asjatult nime ja vanadust oli katsunud selgeks teha, tähendas naise poole pöördudes: "Oled sina aga inimeselapse teind. Neli aastat on ta vana, aga mõistust on tal niisama palju kui minu höövlil." Isalli õigus. Toomas ei avaldanud mingisuguseid arenemismärke. Ka puudus tal elavus ja uudishimu, mis lastele tema eas nü omane. Ema kuuest kinni hoida või nurgas istuda ja põrandale vahtida, see oli ta amet. /---/Tooma ema oli uskliku majaperemehe tütar, kas vastu vanemate tahtmist oli läinud joomarile-puu-sepale. See kosis ta tagamõttega et pärib kord naisevanemate maja. Ja ühel talvel libiseski naiseisa katusel ja kukkus alla. Kuigi katus polnud kõrge, pani vanamees nädala pärast silmad kinni. Väikese vaheaja järele järgnes talle eit. Kuid kui puusepp arvas, et nüüd algab majaperemehe põli, siis selgus, et äi oli pärandanud kogu varanduse palvemajale. Puusepp vandus naist ja keelas palvemajas käimise.”