Luuletaja päevik. Aforistlikke esseid

Johannes R. Becheri „Luuletaja päevik“ koondab aforistlikke esseid, mis peegeldavad autori mõtteid kunsti, luule ja ühiskonna suhetest. Tegemist ei ole päeviku klassikalises mõttes ülestähendustega, vaid pigem kontsentreeritud arutlustega, mis ühendavad isikliku kogemuse üldisema kultuuri- ja maailmakäsitlusega. Becher vaatleb poeedi rolli mitte üksnes loojana, vaid ka vaimsuse ja eetika kandjana, püüdes sõnastada, milline peaks olema luule tähendus sotsiaalses ja ajaloolises raamistikus. Tema väljenduslaad on tihe ja mõtlik, kohati programmiliselt suunatud, ent alati sisemiselt aus ja argumenteeritud.

Tekstid on lühikesed ja intensiivsed, vaheldudes üldiste arutluste ja isiklikumate mõttevälgatustega. Becher ei väldi vastuolusid, vaid toob need esile kui loova mõtlemise vältimatu osa. Ta mõtiskleb loominguvabaduse, vastutuse ja vaimsuse tähenduse üle ajastul, mil kirjandust tajuti sageli ka ühiskondliku mõjutusvahendina. Aforismide laadis kirjutised loovad kontuurse, ent mitmekihilise pildi autori sisemaailmast – tema kahtlustest, lootustest ja veendumustest. Luuletaja kui elu vaatleja ja suunaja on Becheri jaoks keskne kuju, kelle kohus on säilitada tundlikkus ka siis, kui välismaailm nõuab kohandumist.

Johannes Robert Becher (1891–1958) oli saksa ekspressionistlik luuletaja ja hiljem Saksamaa Demokraatliku Vabariigi kultuuritegelane ning poliitik. Tema elu kulges läbi mitme ideoloogilise ja kunstilise murrangu, alates modernistlikest otsingutest kuni sotsialistliku realismi poeetika omaksvõtuni. Ta oli üks DDR-i kultuuripoliitika kujundajaid ning kirjutas ka riigihümni sõnad. „Luuletaja päevik“ peegeldab tema intellektuaalset teekonda ja sisemist pinget idealismi ning tegelikkuse vahel – nii poeedi kui kodaniku seisukohalt.