Rännakuid Eesti radadel 2. osa

Johannes Piiperi teos Rännakuid Eesti radadel 2. osa jätkab autori varasemaid looduskirjeldusi ja matkamuljeid, viies lugeja Eestimaa eri paigusse läbi tundliku, tähelepaneliku ja teaduslikult informeeritud pilgu. Raamatus põimuvad isiklikud loodusrännakud ja süvenevad vaatlused maastikest, taimestikust ning loomariigist, aga ka kultuuri- ja ajaloopärandist, mis on seotud konkreetsete paikadega. Iga kirjeldus kasvab konkreetse koha tundmisest ja selle looduse keele mõistmisest, pakkudes lugejale ühtaegu harivat ja esteetilist kogemust. Rännakud ei ole pelgalt ruumilised, vaid ka ajas liikuvad, kus iga koht jutustab oma loo, seotud inimese ja looduse kooseksisteerimisega.

Tekstid on kirjutatud selges ja asjalikus stiilis, milles peitub ühtaegu teadlase täpsus ja loodusearmastaja vaimustus. Piiper ei piirdu pinnapealse muljega, vaid süveneb ökosüsteemidesse, liikide vahelistesse seostesse ja loodusnähtuste kujunemisprotsessidesse. Samas oskab ta tabada ka inimkäe jälge – külamaastikud, metsateed, rabad ja rannajooned on esitatud osana laiemast kultuurilisest ja looduskeskkondlikust süsteemist. Teos on mõeldud eelkõige lugejale, kes tunneb huvi Eesti looduse mitmekesisuse ja selle tähenduse vastu laiemas kontekstis, kuid samas kõnetab see ka neid, kes otsivad loodusest rahu ja mõtestatud kohalolu.

Johannes Piiper (1882–1973) oli ornitoloog, loodusteadlane ja üks olulisemaid Eesti looduskirjanikke. Tema sulest ilmus mitmeid loodust populariseerivaid teoseid, mis ühendasid teadusliku vaate ja poeetilise loodusetaju. Rännakuid Eesti radadel 2. osa kuulub tema eluõhtul kirjutatud teostesse, milles on tunda nii elukogemust kui püsivat austust looduse vastu. Tema raamatud on olnud mitmele põlvkonnale teejuhtideks Eestimaa tundmaõppimisel, rõhutades looduse vaatlemise väärtust ning inimese kohustust olla selle teadlik hoidja ja kaaslane.