Rännakuid Eesti radadel 1. osa

„Rännakuid Eesti radadel. I osa“ on Johannes Piiperi loodusteaduslik ja samas kirjanduslik teos, mis jätkab autori varasema raamatu „Pilte ja hääli Eesti loodusest“ mõtteliini. Raamat juhib lugejat Eesti erinevatesse paikadesse, kutsudes tähele panema looduse vorme, värve ja helisid. Autor on kogunud materjali vahetute vaatluste ja isikliku looduses viibimise kaudu, mistõttu on kirjeldustes tunda vahetut kohalolekut ja sügavat kaasaelamist. Teose eesmärgiks on äratada huvi looduse esteetilise kogemise vastu, aidates lugejal märgata ümbritsevat keskkonda uue pilguga.

Raamat on üles ehitatud rännakutena, milles on esitatud tähelepanekuid nii maastike kui ka väiksemate detailide kohta. Piiper käsitleb looduse nähtusi ühtaegu teaduslikult täpselt ja samas poeetilise tundlikkusega. Iga kirjeldus kutsub peatuma ja vaatlema, õpetades loodusest rõõmu tundma ning väärtustama selle kordumatust. Erilist tähelepanu pöörab autor looduses esinevate mustrite ja ilmingute kooskõlale, sidudes oma tähelepanekud laiema arusaamaga loodusest kui terviklikust süsteemist. Teos toimib seega nii hariva käsiraamatuna kui ka elamust pakkuva lugemisena.

Johannes Piiper (1882–1973) oli eesti zooloog, ornitoloog ja pedagoog, kelle tegevus on jätnud sügava jälje Eesti loodusteadusse. Ta oli Tartu Ülikooli professor ning avaldas hulgaliselt loodusteaduslikke uurimusi ja populaarteaduslikke raamatuid. Piiper oskas ühendada teadusliku täpsuse ja kirjandusliku väljenduslaadi, mistõttu said tema teosed laiale lugejaskonnale kättesaadavaks ja mõistetavaks. Tema looming, sealhulgas „Pilte ja hääli Eesti loodusest“ ja „Rännakuid Eesti radadel“, kujundas mitme põlvkonna loodusetunnetust ja mõjutas oluliselt looduse populariseerimist Eestis.