See ei pruugi alati kaaviar olla

Johannes Mario Simmeli romaan „See ei pruugi alati kaaviar olla“ põimib omapärasel moel kokku seiklusliku spiooniloo ja kulinaarse käsiraamatu. Teose peategelane Thomas Lieven on noor, edukas ja pealtnäha tavaline pangatöötaja, kes II maailmasõja eel ootamatult satub rahvusvaheliste luurevõrgustike vahele. Ta ei ole ei kangelane ega küüniline agent, vaid pigem olukordade ohver, kes oskab peaaegu alati pääseda keerulistest olukordadest tänu oma leidlikkusele, šarmile ja – mis kõige ebatavalisem – suurepärasele kokakunstile. Toit on tema viis võita usaldust, mõjutada inimesi ja säilitada inimlikkus keset poliitilist kaost.

Romaan järgib Lieveni seiklusi läbi mitme Euroopa riigi, kus ta peab laveerima natside, liitlaste ja eri huvigruppide vahel. Kahtlustest, topeltmängudest ja ohtudest tihe süžee ei kaota hetkekski oma elulist kergust, sest iga peatükk lõpeb retseptiga – sellise roaga, mille valmistamine seotud vastava sündmusega. Need ei ole pelgalt kirjanduslikud lisandid, vaid toimivad iseseisvate kokanduslike juhistena, muutes teose žanriüleseks. Romaani võlu seisneb just vastandite ühendamises: spioonipõnevik saab lõbusa ja veidi iroonilise tooni tänu peategelase suhtumisele nii kokandusse kui moraalsetesse valikutesse, mida elu temalt nõuab.

Johannes Mario Simmel (1924–2009) oli Austria kirjanik ja stsenarist, kelle teoseid iseloomustavad ühiskonnakriitilised teemad, rahvusvaheline mõõde ja meelelahutuslik vorm. Ta kirjutas 20. sajandi teisel poolel mitmeid menukaid romaane, mis käsitlesid keerulisi eetilisi ja poliitilisi küsimusi ligipääsetaval viisil. „See ei pruugi alati kaaviar olla“ on üks tema erilisemaid teoseid, kus tõsine ajalooline taust põimub kergema tonaalsuse ja humoorika karakterikujutusega. Simmeli kirjutamislaad ühendab nutikuse, inimliku empaatia ja elegantsi, muutes tema loomingut jätkuvalt loetavaks ka tänapäeval.